eesti

 

 

K.Marx - F.Engels

 

 

 

 

Kommunistliku partei

manifest

 

 

«Selles teoses on geniaalse selguse ja kujukusega esitatud uus maailmavaade, järjekindel materia­lism, mis hõlmab ka sotsiaalse elu valdkonna,dialektika kui kõige mitmekülgsem ja sügavam arenemisõpetus, klassivõitluse teooria ja prole­tariaadi – uue, kommunistliku ühiskonna looja – maailmaajaloolise revolutsioonilise osa teooria.»

LENIN

 



 

EESSÕNA 1872. AASTA SAKSAKEELSELE VÄLJAANDELE

Kommunistide Liit, rahvusvaheline töölisorgani-satsioon, mis tolleaegsetes tingimustes võis muidugi olla ai­nult salajane, tegi allakirjutanuile 1847, aastanovembris Londonis toimunud kongressil ülesandeks koostada aval­­damiseks määratud üksikasjalik teoreetiline ja praktiline partei programm. Nii tekkis all­järgnev «Manifest», mille käsikiri saadeti Londonisse trükkimiseks mõni nädal enne Veebruarirevolut­siooni. Algselt saksa keeles avalda­tud «Manifesti» onselles keeles ilmunud vähemasti kaksteistkümmend eri väljaannet Saksamaal, Inglismaal ja Ameerikas. Inglise keeles ilmus ta esmakordselt 1850. aastal Londonis «Red Republican'is» miss Helen Macfar­lane'i tõlkes ja 1871. aastal vähemasti kolmes eri tõlkes Ameerikas. Prantsuse keeles ilmus ta esma-kords­­elt Pariisis veidi enne 1848. aasta Juuniülestõusu ja hiljuti New Yorgi «Le Socialiste'is». Uus tõlge on teoksil. Poola keeles ilmus ta Londonis peat­selt pärast esimese saksakeelse väljaande ilmumist. Vene keeles Genfis 60. aastail. Taani keelde tõlgiti ta samuti varsti pärast ilmumist.

Nii palju kui tingimused ongi viimase kahekümne viie aasta jooksul muutunud, on selles «Manifestis» arendatud üldised põhimõtted veel praegugi üld­­­­­­­­­­­­sioon, seoses kogemustega, mida andis esmalt. Veebruarirevolutsioon ja seejärel veel kaugelt rohtult arenenud ja koos sellega on arenenud töölisklassi parteiorganisattööstus on viimase kahekümne viie aasta jooksul tohudud. See koht peaks praegu mitmes suhtes teisiti kõlama. Seoses sellega, et suurdele üldse erilist rõhku panlutsioonilistele abinõutest, ja seepärast ei ole teise osa lõpus esitatud revomasolevaist ajaloolistest tingimusdamine, nagu öeldakse «Manifestis» endas, sõltub kõikjal ja alati oledada. Nende põhimõtete praktiline rakenteist paranjoontes täiesti õiged. Üksikutes kohtades tuleks ühtkem Pariisi Kommuun, kus poliitiline võim oli esma­kordselt kaks kuud proletariaadi käes, on see prog­ramm tänapäeval kohati vananenud. Kommuunon nimelt tõestanud, et «töölisklass ei või lihtsalt valmis riigimasi­nat oma valdusse võtta ja seda omaeesmärkideks käiku lasta» (vt. «Der Bürgerkrieg in Frankreich, Adresse des Generalrats der Interna­tionalen Arbeiterassoziation», lk. 19, kus seda mõtet on edasi arendatud*). Edasi on en­dastmõistetav, etsotsialistliku kirjanduse arvustus on tä­­napäeva seisukohalt puudulik, sest see ulatub ainult 1847. aastani; samuti see, et märkused kommunistide suhtumisest mitmesugustesse opositsiooniparteidesse (IV osa), kuigi need on peajoontes veel praegugi õiged, on rakendamiseks vananenud juba seepärast, et polii­tiline olukord on põhjalikult muutunud ja et suu­rema osa seal loendatud parteisid on ajaloo areng teise ilma saatnud.

«Manifest» on aga ajalooline dokument, mille muutmi­seks me ei leia endil enam õigust olevat.Võib-olla il­mub järgmine väljaanne sissejuhatusega, mis täidab lünga 1847. aastast meie päevini; käesolev väljaanne tuli meile niivõrd ootamatult, et meil ei jäänud selleks aega.

Karl Marx, Friedrich Engels

London, 24. juunil 1872

 

* Vt. K. Marx, Kodusõda Prantsusmaal. Rahvusvahelise Tööliste Ühingu Peanõu­kogu üleskutse.K. Marx ja F. Engels, Valitud teosed kahes köites, I kd, Tal­linn 1957, lk. 409 jj. Toim.

 

Avaldatud brošüüris: «Das Kommunist­ische Manifest. Neue Ausgabe mit ei­nem Vorwort der Verfasser». Leipzig.1872

 

 

 

 

EESSÕNA TEISELE VENEKEELSELE VÄLJAANDELE

 

 

«Kommunistliku partei manifesti» esimene vene­keelne väljaanne ilmus Bakunini tõlkes 60. aastate algul, see trükiti «Kolokoli» trükikojas. Läänes võidi tol ajal «Mani­festi» venekeelset väljaannet ainultkirjanduslikuks ku­rioosumiks pidada. Praegu oleksselline vaade juba võima­tu.

Kuivõrd piiratud oli tol ajal (1847. a. detsembris) veel proletariaadi liikumise leviku ala, seda näitab kõige selgemini «Manifesti» viimane peatükk: «Kom­munistide suhtumine mitmesugustesse opositsiooni­parteidesse» eri maades. Selles puuduvad just Vene­maa ja Ühendriigid. See oli aeg, kus Venemaa oli kogu Euroopa reaktsiooni viimaseks suureks reser­viks; kus väljarändamine Ühendriikidesse neelas Euroopa proletariaadi liigsed jõud. Mõlemad maad varustasid Euroopat toorainega ja olid ühtlasi tema tööstustoodete müügituruks. Järelikult olid mõlemad tol ajal nii või teisiti Euroopas kehtiva korra toed.

Hoopis teisiti on nüüd! Just immigratsioon Euroo­past soodustas põllumajanduse kolossaalset arengut Põhja-A­meerikas, mis oma konkurentsiga kõigutab Euroopa suur- ja, väikemaaomanduse põhialuseid.Peale selle võimaldas see Ühendriikidel asuda oma, tööstuse aren­­damise rikkalike allikate ekspluateerimisele niisuguse energiaga ja niisuguses ulatuses, mis peab lühikese aja­ga murdma Lääne-Euroopa jaeriti Inglismaa tööstusmo­­olud mõjutavadnopoli. Need mõlemad asjaomakorda revo­­omand, kogulutsiooniliselt ka Ameerikat. Farmerite väike- ja keskmaaÜhendriikide poliitilise korra alus, hukkub järk­järgult hiiglafarmide konkurentsi tõttu; samal ajal areneb tööstuspiirkondades esmakordselt rohkearvu­line proletariaat ja muinasjutuline kapitalide kont­sentratsioon.

Asugem nüüd Venemaa juurde! 1848.-1849, aasta re­­­tsiooni ajal nägid nii Euroopa monarhid kuiluvoka Euroopa ko­danlased Venemaavahelesegamises ainsat pääsu alles ärkava proletariaadi eest. Tsaar kuulutati Euroopa reaktsiooni pea­meheks. Nüüdon ta Gatšinas revolutsiooni sõjavang ja Venemaa kuju­tab endast Euroopa revolutsioonilise liikumise eel­väge.

«Kommunistliku manifesti» ülesandeks oli kuulu­­tada kaasaegse kodanliku omanduse eelseisvat para­tamatut hukkumist. Kuid kiiresti areneva kapita­listliku spekulatsioonipalaviku ja alles praegu tekkiva kodanliku maaomanduse kõrval näeme, et Venemaal on rohkem kui pool maad talupoegade kogukon­dade valduses. Nüüd tekib küsimus: kas vene Obschtschina* - see ürgse ühismaavalduse vorm, mis on küll juba tublisti õõnestatud – saab otseselt muutuda ühismaavalduse kõrgemaks, kommunist­likuks vormiks? Või, vastupidi, ta peab esmalt läbi tegema sama lagunemisprotsessi, mis on omane Lääne ajaloolisele arengule?

Ainuvõimalik vastus, mille võib praegu sellele küsimusele anda, on järgmine: kui Vene revolut­sioon on signaaliks proletaarsele revolutsioonile Lää­nes, nii et mõlemad täiendavad teineteist, siis võib praegune vene kogukondlik maaomandus olla kommun­istliku arenemise lähtepunktiks.

Karl Marx, F. Engels

London, 21. jaanuaril 1882

 

* - kogukond. Toim.

Avaldatud raamatus:

К. Маркс и Ф. Энгельс.

«Манифест Коммунистической партии». ?
Женева, 1882.

 

 

 

EESSÕNA 1883. AASTA SAKSAKEELSELE VÄLJAANDELE

Käesoleva väljaande eessõnale pean kahjuks üksinda alla kirjutama. Marx - inimene, kellele kogu Euroopa ja Ameeri­­­­­selgelt konstateerida järgmist.maks pean siinkohal veel kord sõnanifesti» ümbertöötamisest või täiendamisest. Seda tarvilikumene rohi. Pärast tema surma ei saa enam j. uttugi olla «Maka töölisklass on rohkem tänu võlgu kui kellelegi teisele, - puhkab Highgate'i kalmistul ja tema hauale kasvab juba esi

«Manifesti» punase niidina läbiv põhiline mõte, et majan­­­­­­­­­­­­davalt ekspluateerimisest, rõhumisest jakonda jääteeritav ja rõhutud klass (proletariaat) ei saa enam vabaneda teda ekspluateerivast ja rõhuvast klassist (kodanlusest), kui ta ei vabasta ühtlasi kogu ühismele, kus ekspluasevate klasside võitluse ajalugu; et see võitlus on aga nüüd jõudnud niisugusele astteeritavate ja ekspluateerivate, valitsetavate ja valitetel toimunud klassivõitluse ajalugu, ekspluatavalt (alates ürgkogukondliku maavalduse lagunemisest) on kogu ajalugu olnud mitmesugustel ühiskonna arenemisastmtuaalse ajaloo põhialuse; et sellele vasloojärgu ühiskondlik struktuur moodustavad selle ajaj ärgu poliitilise ja intelleknev mis tahes ajaduslik tootmine ja sellest paratamatult tule klassivõitlusest, – see põhiline mõte kuulub terve­nisti ja ainuüksi Marxile. 1

Olen seda juba sageli ütelnud; aga just nüüd on tarvis, et see seisaks ka «Manifesti» enda ees.

 

F. Engels

London, 28. juunil 1883

 

1 «Sellele mõttele, » ütlesin ingliskeelse tõlke eessõnas, «mis minu arvates paneb aluse samasugusele edule ajalooteadu­­­gele mina olin iseseisvalt selles suunas jõudnud, seda näitab minu teos «Töölisklassi olukord Inglismaal ». Kui ma aga 1845. aasta kevadel Brüsselis uuesti Marxi kohtasin, oli ta selle mõtte juba välja töötanud ja esitas selle mulle pea, aegu niisama selgeis sõnades, nagu ma selle eespool kokku võtsin. » (Engelsinud loodusteaduses, - sellele mõttele lähenesime mõlemad vähehaaval juba mitu aastat enne 1845. aastat. Kui kauses, nagu Darwini teooria on seda teimärkus 1890, aasta saksakeelses väljaan­des.)

Avaldatud raamatus: «Das Kommunist­ische Manifest ». Hottingen-Zürich, 1883

 

 

EESSÕNA 1888. AASTA INGLISKEELSELE VÄLJAANDELE

 

«Manifest» avaldati Kommunistide Liidu program­­mina; see töölisorganisatsioon kujutas endast alguses eranditult saksa, hil­­jem aga rahvusvahelist organisatsiooni ja pidi enne 1848. aas­­tat mandril valitsenud poliitilistes tingi­­mamustes paratamatult olesalaühing. Liidu kongressil, mis toimus 1847. aasta no­­xile ja Engelsilevembris Londonis, tehti Marülesandeks koos­­­ratud üksiktada avaldamiseks määasjalik teoreetiline ja praktili­­­seramm. Saksa keeles kirjutatud käsikiri saadeti 1848. aasta jaanuaris, mõni nädal enne 24. veebruari Prantsune partei progrevolutsiooni, Londonisse trükkimiseks. Prantsus­keelne tõlge il­mus Pariisis veidi enne 1848. aastaJuuni ülestõu­su. Esimene ingliskeelne tõlge, milletegi miss Helen Macfarlane, ilmus George Julian Harney «Red Republican'is» Londonis 1850. aas­tal.On ilmunud ka taani- ja poolakeelne väljaanne.

Pariisi 1848. aasta Juuniülestõusu – selle pro­letariaadi ja ko­danluse vahelise esimese suurelahingu lüüasaamine lükkas Eu­roopa töölisklassisotsiaalsed ja poliitilised nõudmised mõneks ajaks. jälle tagaplaanile. Sellest ajast peale võitlesid oma­­vahel võimu pärast, nagu enne Veebruarirevolutsioonigi, jälle ainult varaka klassi eri rühmad; töö­lisklass oli sunnitud võitlema po­­vusvabaliitilise tegeduse eest ja asuma kodanluse radikaalse osa äär­misepahempoolse tiiva positsioonile. Seal, kus iseseisev pro­letaarne liikumine endast ikka veel elumärki andis, suruti see halastamatult maha. Nii õnnestusPreisi polit­seil välja nuhkida Kommunistide LiiduKeskkomitee, mis asus tol ajal Kölnis. Sel­le liikmedarreteeriti ja pärast kaheksateistkümnekuulist vangist­ust anti nad 1852. aasta oktoobris kohtu alla. Seekuulus «Kölni kommunistide protsess» kestis 4. oktoobrist 12. novembrini; koh­tualustest mõistetiseitsmele inimesele kolm kuni kuus aastat kindlus­tusvangistust. Kohe pärast kohtuotsust saatsid allesjään­ud liikmed liidu vormiliselt laiali. Mis puutub«Manifestisse», siis näis, et see pidi sellest peale unustu­sehõlma vajuma.

Kui Euroopa töölisklass oli jälle küllalt jõudu kogunud uueks pealetungiks valitsevatele klassidele, tekkis Rah­vusvaheline Tööliste Ühing. Kuid see ühing, mis asutati kindla eesmärgiga liita ühte kogu Euroopa ja Ameerika võitlustahteline proletariaat, ei võinud «Manifestis» esita­­tud põhimõtteid otsekohe välja kuu­­li programmlutada. Internatsionaapidi olema küllalt avar sel­leks, et see oleks vastu­võetav nii Inglise treidjuunionidele, Proudhoni pool­­nias kui ka lassallasteledajatele Prantsusmaal, Belgias, Itaalias ja Hispaa1 Saksamaal. Marxil, kes kirjutas selle programmi selliselt, et see pidi rahuldama kõiki neid parteisid, oli kindel usk töölisklassi intellek­­­­mused ja keerdkäigud kapitalimatu tulemus. Sündtuaalsesse arengusse, mis pidi olema ühiste aktsioonide ja omavahelise mõttevahetuse paratavastases võitlu­ses, kaotused veel rohkem kui võidud,pidid paratamatult tööli­­­likuks tegema mitsed teadmesuguste armastatud imeravimite kõlbmatusest ja tasandama teed töölisklassi vabanemise tõeliste tingi­muste täielikule mõistmisele. Ja Marxil oli õigus. KuiInter­­tas, olidnatsionaal 1874. aastal oma tegevuse lõpetöölised juba hoopis teistsugused, kui nad olid ol­­nud tema asutamise ajal 1864. aastal. Prudonism Prantsusmaal ja lassallism Saksamaal olid välja suremas, ja ise­­tiivsed Inglise treidjuunionid, kes olidgi konservaoma enamuses juba ammu enne seda Internatsio­naaliga side­med katkestanud, lähenesid pikkamöödasellele hetkele, kus nende möödunud aastal Swan­seas toimunud kong­ressi juhataja* võis nende nimel ütelda: «Mandrisotsia­­muta. »lism meid enam ei hirTõepoolest, «Manifesti» põhimõtted on märgatavalt levi­nud kõigi maade töölistehulgas.

Nii kerkis «Manifest» ise uuesti esiplaanile. Pärast 1850. aas­­tud Šveitsis, Inglismaal ja Ameerikas. 1872.tat on saksakeelset teksti mitu korda uuesti välja anaastal tõlgiti ta New Yorgis ingli­se keelde ja avaldati«Woodhull and Claflin's Weekly's». Selle ingliskeelse teksti järgi tehti prantsuskeelne tõlge ja see avaldati New Yorgi «Le Socialiste'is». Pärast seda on Amee­rikas ilmunud veel vähemalt kaks enam või vähem moonutatud ingliskeel­set tõlget, kusjuures üks neistanti uuesti välja Inglis­­tud, andis 1863. aastamaal. Esimese venekeelse tõlke, mis oli Bakunini tehpaiku välja Herzeni «Kolokoli» trü­kikoda Genfis;teine venekeelne tõlge, mis kuulub kange­laslikuleVeera Zassulitšile, ilmus samuti Genfis 1882. aastal. Uus taanikeelne väljaanne ilmus « Socialdemokra-tisk Bibliothek'is» Kopenhaagenis 1885. aastal; uus prant­suskeelne tõlge Pariisi «Le Socialiste'is» 1886. aastal.Viimase järgi tehti hispaaniakeelne tõlge, mis avaldati Madriidis 1886. aastal. Saksakeelsete kordustrükk­ide arvu pole võimalik täpselt kindlaks teha,kokku on neid olnud vähemalt kaksteist. Armeeniakeeln­­sie tõlge, mis pidi ilmuma mõni kuu tagaKonstantinoopolis, ei näinud päevavalgust ainult sel­lepärast, nagu mulle teatati, et kirjastajal ei olnudjul­gust välja lasta raamatut, millel seisab Marxinimi, tõl­­kija aga ei nõustunud «Manifesti» oma teosena nimeta­­ma. Hilisematest tõlgetest teistesse keeltesse olen ma küll kuulnud, kuid ise pole ma neid näinud. Niisiis peegeldab «Manifesti» ajalugu suurel määral kaasaegse töölisliikumise ajalugu; tänapäeval on ta kahtlemata kogu sotsialistliku kirjanduse kõige levinum, kõige rahvusvahe­­lisem teos, on ühine programm, mida tunnustavad miljo­nid töölised SiberistKaliforniani.

Ja ometi, kui me teda kirjutasime, ei oleks me võinud teda ni­metadasotsialistlikuks manifestiks. 1847. aastal olid sotsialistide nime all tuntud ühelt poolt mitmesuguste uto­pistlike süsteemide pooldajad: ouenistid Inglismaal, furjeristid Prantsusmaal, kusjuur­­es nii ühed kui ka teised olid juba kokku kuivanud liht­­­vaiks sektideks; teisalt vähehaaval väljasureselt poolt igasugu­­­valdada üht-teistsed soolapuhujad, kes lubasid kõik sotsiaalsed pahed kõrsed sotsiaallappides, tegemata vähimatki kahju kapi­talile jakasumile. Mõlemal juhul olid need inimesed, kes sei­sid väljaspool töölisliikumist ja otsisid pigem toetust «hari­­sidelt. See osa töölisklassist, kes olitud» klasveendunud, et puhtpoliitilised pöörded ei ole küllal­dased, ja kuulutas kogu ühiskonna põhjaliku ümber­korraldamise vajadust, nimetas ennast siis kommu­nistlik­­matu, puhtuks. See oli alles toores, tahuinstinkt­­iivne kommunism; kuid ta tabas kõige põhilisemat ja osutus töölisklassi hulgas küllalt tugevaks, et luua utopistlikku kommu­nismi: Prantsusmaal – Cabet' kom­­munism, Saksamaal – Weitlingi kommunism. 1847. aastal oli sotsialism niisiis kodanluse liikumi­ne, kommunism – töölis­klassi liikumine.Sotsialism, vähemasti mandril, «sobis sa­­longi», kommunism otse vastupidi. Et me aga olime juba algu­sest peale arvamusel, et «töölisklassi vabastami­nepeab olema töölisklassi enda asi», siis ei saanud olla mingit kahtlust selles, kumb nimetustest meil tuleb valida. Veel roh­kem, meil ei ole ka hiljem kunagimõttesse tulnud sel­­buda.lest loo

Kuigi «Manifest» on meie ühine teos, pean ikkagi oma kohu­seks konstateerida, et põhiline mõte, mismoodustab tema tuu­ma, kuulub Marxile. See mõteseisab selles, et igal ajaloojärgul domineeriv majan­­­­aluse, millel rajaneb selle ajajärgu poliitiline ajalugutavad põhiratamatult tulenev ühiskonna struktuur moodusduslik tootmis- ja vahetusviis ning sellest paja tema intellek­tuaalse arenemise ajalugu ning mil­­des seda ajalugu ainult saabki seletada; etlest lähtusellele vas­tavalt on kogu inimkonna ajalugu (sellest peale, kui lagunes ürgsugukondlik kord koos omakogukondliku maavaldusega) olnud klassivõitluse ajalugu, ekspluatee­rivateja ekspluateeritavate, valitsevate ja rõ­hutud klasside võitluse ajalugu; etselle klassivõitluse ajalugu on oma arengus jõudnud nüüd niisugusele ast­­pluateeritav jamele, kus eksrõhutud klass – proleta­riaat – ei saa ennast vabas­tada ekspluateeriva ja valit­seva klassi – kodanluse ikkest, kui ta ei vabasta ühtlasi kogu ühiskonda jää­davalt igasugusest eksplua­teerimisest, rõhumisest,klassivahedest ja klassivõitlusest.

Sellele mõttele, mis minu arvates paneb aluse samasu­gusele edule ajalooteaduses, nagu Darwiniteooria on seda teinud loodus­teaduses, – sellele mõttele lähenesime mõle­mad vähehaaval juba mituaastat enne 1845. aastat. Kui kaugele mina olin ise­seisvalt selles suunas jõudnud, seda näitab kõige paremini minu teos «Töölisklassi olukord Ing­lismaal»1. Kui ma aga 1845. aasta keva­del Brüsselisuuesti Marxi kohtasin, oli ta selle mõtte juba välja töötanud ja esitas selle mulle peaaegu niisama sel­geis sõnades, nagu ma selle eespool kokku võtsin.

Meie ühisest eessõnast 1872. aasta saksakeelsele välja­andele tsiteerin ma järgmist:

«Nii palju kui tingimused ongi viimase kahekümne viie aasta jooksul muutunud, on selles «Manifestis» arendatud üldised põhi­­­­­­festis» endas, sõltubmine, nagu öeldakse «Manihimõtete praktiline rakendaleks üht-teist parandada. Nende põtes täiesti õiged. Üksikutes kohtades tumõtted veel praegugi üldjoonkõikjal ja alati olemas­­­listest tingimusolevaist ajalootest, ja seepärast ei ole teise osa lõpus esi­tatud revolutsioonilistele abinõudele üldse erilist rõhkupandud. See koht peaks praegu mitmes suhtes teisiti kõla­­lega, et suurtööstus on alates 1848.ma. Seoses selaastast* tohutult arenenud ja koos sellega on täiustunud ja kas­vanud** töölisklassi parteiorga­nisatsioon, seoses koge­­­revolutsioon ja seejärel veel kaugelt rohmustega, mida andis esmalt Veebruarikem Pariisi Kommuun, kus polii­­tiline võim oli esmakordselt kaks kuud proletariaadi käes, on see programm tänapäeval kohati vananenud. Kommuun .on ni­melt tõestanud, et «töölisklass eivõi liht­saltvalmis riigimasinat oma valdusse võtta ja seda oma eesmärkideks käiku lasta» (vt. «The Civil War in France; Address of the General Council of the Interna­­­­­sialistliku kirjanduse arvustus on tänapäeva seisukohalt puutetav, et sotdatud). Edasi on endastmõistional Working-men's Assoeiation». London, Truelove, 1871, lk. 15, kus seda mõtet on edasi arendulik, sest see ulatub ainult 1847. aastani; samuti see, et märkused kommunistide suhtumisest mitmesugus­­parteidesse (IV osa), kuigi need ontesse opositsioonipeajoontes veel praegugi õiged, on rakendamiseks vananenud juba seepärast, et poliitiline olukord on põhjalikult muutunud ja et suurem osa seal loen­datud parteisid on ajaloo areng teise ilma saatnud.

«Manifest» on aga ajalooline dokument, mille muutmiseks me ei leia endil enam õigust olevat. »

Käesolev tõlge pärineb härra Samuel Moore'ilt, kes on tõlki­nud suurema osa Marxi «Kapitalist». Me,vaatasime selle koos läbi ja ma lisasin mõned ajaloo­lise iseloomuga selgitavad märku­sed.

 

Friedrich Engels

London, 30, jaanuaril 1888

 

Avaldatud raamatus: Karl Marx and Fre­derick Engels. «Manifesto of the Communist Party». London, 1888

 

 

 

EESSÕNA 1890. AASTA SAKSAKEELSELE VÄLJAANDELE

 

Eelmise kirjutamisest saadik on tekkinud vajadus «Manifesti» uue saksakeelse trüki järele, ja ka «Manifesti» endaga on juhtunud mõndagi, millest siin rääkida tuleb.

1882. aastal ilmus Genfis teine venekeelne tõlge, .mille tegi Veera Zassulits; eessõna sellele kirjutasime Marx ja mina. Kah­­juks on mul saksakeelne originaalkäsikiri kaotsi läinud ja ma pean vene keelest tagasi tõlkima, mis sellele tööle sugugi kasuks ei tule. See eessõna on järgmine:

««Kommunistliku partei manifesti» esimene vene­keelne välja­anne ilmus Bakunini tõlkes 60. aastatealgul, see trükiti «Kolokoli» trükikojas. Läänes võidi tol ajal «Manifesti» vene­keelset väljaannet ainultkirjanduslikuks kurioosumiks pidada. Praegu oleks selline vaade juba võimatu. Kuivõrd piiratud oli tol ajal, «Manifesti» esimese publikatsiooni ajal (1848. a. jaanua­ris*), veel proletariaadi liikumise leviku ala, seda näitab kõige sel­­festi» viimanegemini «Manipeatükk: «Kommunistide suhtu­mine mitmesugus­tesseopositsiooniparteidesse».** Selles puuduvad just Venemaa ja Ühendriigid. See oli aeg, kus Venemaa oli kogu Euroopa reaktsiooni viimaseks suureks reserviks; kus väljarän­damine Ühendriikidesse neelas Euroopa pro­letariaadiliigsed jõud. Mõlemad maad varustasid Eu­roopattoorainega ja olid ühtlasi tema tööstustoodete müügi­turuks. Järelikult olid mõlemad tol ajal nii või teisiti Euroopas kehtiva korra toed.

Hoopis teisiti on nüüd! Just immigratsioon Euroo­past soodus­tas põllumajanduse kolossaalset arengutPõhja-Ameerikas, mis oma konkurentsiga kõigutab Euroopa suur- ja väikemaaomandu­se põhialuseid.

Peale selle võimaldas see Ühendriikidel asuda oma töös­­­­­­­­vateolud mõjutavad omakorda revolutsiooniliselt ka Ameerikat. Omaenda tööd rakendamad asjamonopoli. Need mõlegiaga ja niisuguses ulatuses, mis peab lühikese ajaga murdma Lääne-Euroopa ja eriti Inglismaa tööstussuguse enermisele niituse arendamise rikkalike allikate ekspluateeri*** farmerite väike- ja keskmaaomand, kogu Ühendriikide polii­­lafarmidetilise korra alus, hukkub järk-järgult hiig konkurentsi tõttu; samal ajal areneb tööstuspiir­­nasjutuline kapitalide kontsentratsioon.kondades esmakordselt rohkearvuline proletariaat ja mui

Asugem nüüd Venemaa juurde! 1848.-1849. aasta revolutsioon­i ajal nägid nii Euroopa monarhid kui kaEuroopa kodanlased Venemaa vahelesegamises ainsat pääsu alles är­kava proletariaadi eest. Tsaar kuulutatiEuroopa reaktsioo­­heks. Nüüd on ta Gatsinas revolutsiooni sõjavang ja Venemaa kujutab endastni peameEuroopa revolutsioonilise liiku­mise eelväge.

«Kommunistliku manifesti» ülesandeks oli kuulu­­­se kodanliku omanduse eelseisvat paratada kaasaegtamatut huk­­kumist. Kuid kiiresti areneva kapitalistliku spekulatsiooni­palaviku ja alles praegutekkiva kodanliku maaomanduse kõrval näeme, et Vene­­lupoegademaal on rohkem kui pool maad takogukondade valdu­ses.

Nüüd tekib küsimus: kas vene kogukond*see ürgse ühis­maavalduse vorm, mis on küll jubatublisti õõnestatud - saab ot­­seselt muutuda ühismaavalduse kõrgemaks, kom­­miks?munistlikuks vorVõi, vastupidi, ta peab esmalt läbi tegema sama lagune­­looliselemisprotsessi, mis on omane Lääne ajaarengule?

Ainuvõimalik vastus, mille võib praegu sellele küsimusele anda, on järgmine: kui Vene revolut­sioon on signaaliks prole­­taarsele revolutsioonile Läänes, nii et mõlemad täien­­neteist, siis võibdavad teipraegune vene kogukondlik maaomandus olla kom­munistliku arenemise lähtepunktiks.

Karl Marx, F. Engels

London, 21. jaanuaril 1882»

 

 

Umbes samal ajal ilmus Genfis uus poolakeelne tõlge: «Manifest Kommunistyczny».

Seejärel ilmus uus taanikeelne tõlge «Socialdemo­kratisk Bibliothek'is», Kopenhaagen, 1885. See ei olekahjuks täielik; mõned olulised kohad, mis näivad olevat tõlkijale raskusi val­­mistanud, on välja jäetud, ja üldse on kohati märgata hooletuse jälgi, mis on seda ebameeldivamad, et töö järgi otsustades oleks tõlkija võinud veidi suurema hoole korral väga häid tulemusi saavutada.

Pariisi «Le Socialiste'is» ilmus 1886. aastal uus prantsus­keelne tõlge; see on seni ilmunuist kõigeparem.

Samal aastal avaldati selle prantsuskeelse tõlke järgi tehtud hispaaniakeelne tõlge, mis ilmus esmalt Madriidi «El Socialista's» ja siis eri brošüürina: «Manifiesto del Partido Comunista», por Carlos Marx y F. Engels. Madrid. Administración de «El Socialista». Hernán Cortós .

Kurioosumina mainin veel seda, et 1887. aastal pakuti ühele Konstantinoopoli kirjastajale «Mani­festi» armeeniakeelse tõlke käsikirja; see hea ini­mene ei julgenud aga midagi trükkida, millel seisis Marxi nimi, ja arvas, et tõlkija võiks end parem ise autoriks nimetada, millega viimane siiski ei nõus­tunud.

Pärast seda kui Inglismaal on kord ühe, kord teise enam või vähem ebatäpse Ameerikas tehtud tõlke järgi korduvalt uusi trükke välja antud, ilmus lõpuks 1888. aastal autentne tõlge. Selle tegi minu sõber Samuel Moore ja enne trükkimist vaatasi­me meiemõlemad selle üheskoos veel kord läbi. Pealkiri on: «Manifesto of the Communist Party», by Karl Marx and Frederick Engels. Authorized English Transla­tion, edited and annotated by Frederick Engels. 1888, London, William Reeves, 185 Fleet St. E.C. ». Mõned seal tehtud märkused olen ma käesolevasse välja­andesse üle kandnud.

«Manifestil» on olnud oma saatus. Ilmumisel tervi­tas teda vaimustusega teadusliku sotsialismi tol ajal veel väiksearvuline eelvägi (nagu näitavad esimeses eessõnas mainitud tõlked), kuid varsti surus ta taga­plaanile reaktsioon, mis algas pärast Pariisi tööliste lüüasaamist 1848. aasta juunis, ja viimaks pandi ta Kölni kommunistide süüdimõistmisega 1852. aasta novembris «seaduslikult» põlu alla. Veebruarirevolutsiooni-aegse töölisliiku­mise kadumisega ühiskonna areenilt jäi tagaplaanile ka «Manifest».

Kui Euroopa töölisklass oli jälle küllalt jõudu kogunud, et va­­litsevate klasside võimu uuesti rünnata, tekkis Rahvusvaheline Tööliste Ühing. Selle eesmärgiks oli kogu Euroopa ja Ameeri­­ka võitlustahtelise töölisklassi ühendamine üheks suureks ar­meeks. Seepärast ei saanud seevahetult lähtuda «Manifestis» esitatud põhimõtetest. Sellel pidi olema niisugune programm, mis ei sulgeks uksi inglise treidjuunionidele, prantsuse, belgia, itaalia ja hispaa­nia prudonistidele ega saksa lassallastele1. Selle programmi - sissejuhatav osa Internatsionaali põhi­kirjale - koos­tas Marxmeisterlikkusega, mida pidid tunnistama isegi Bakunin ja anarhistid. Marx oli täiesti veendunud «Manifestis» esitatud põ­himõtetelõplikus võidus, lootes ainuüksi töölisklassi intellekt­­uaalsele arengule, mis pidi olema ühiste aktsioonide ja mõtete­­vahetuse paratamatu tulemus. Sündmused ja keerdkäigud kapita­­livastases võitluses, kaotused veel rohkem kui võidud, pidid võit­­lejaile paratamatult selgeks tegema nende seniste imerohtude kõlbmatuse ja tegema nende pead vastuvõtlikumaks tööliste va­banemise tõeliste tingimuste põhjalikulemõistmisele. Ja Marxil oli õigus. 1874. aastal, kui Internatsionaal oma tegevuse lõpe­­tas, ei olnud töölisklass enam hoopiski see, mis ta oli olnud In­ternatsionaali asutamisel, 1864, aastal. Prudonism romaani maa­­des ja eriline lassallism Saksamaal tegid viimseid hingetõmbeid, ning isegi tolleaegsed purukonservatiivsed Inglise treidjuunionid lähenesid aegamööda sellele hetkele, kus nende Swansea kong­­ressi juhataja* 1887. aastal võis nende nimel ütelda: «Mandri­sotsialism meid enam ei hirmuta. » Mandrisotsialism oli aga 1887. aastal juba peaaegu eranditult «Mani­festis» esitatud teoo­ria. Niisiis peegeldab «Manifesti»ajalugu teataval määral kaas­aegse töölisliikumiseajalugu alates 1848. aastast. Tänapäeval on ta kaht­lemata kogu sotsialistliku kirjanduse kõige levinum, kõige rahvusvahelisem teos, on Siberist Kaliforniani kõigi maade paljude miljonite tööliste ühine programm.

Ja ometi, kui ta ilmus, ei oleks me võinud teda nimetada sotsialistlikuks manifestiks. 1847. aastal mõisteti sotsialistide all kaht liiki inimesi. Ühelt poolt mitmesuguste utopistlike süsteemi­de pooldajaid, eritioueniste Inglismaal ja furjeriste Prantsus­­juures nii ühed kui ka teised olid tol ajal juba kokkumaal, kuskuivanud lihtsalt vähehaaval väljasurevaiks sekti­deks.

Teiselt poolt peeti sotsialistideks igasuguseid sotsiaalseid soola­­rohtudepuhujaid, kes mitmesuguste imeja lappimistöödega püüd­sid kõrvaldadasotsiaalseid pahesid, vähimatki kahju tege­­mata kapitalile ja kasumile. Mõlemal juhul olid need inimesed, kes sei­sid väljaspool töölisliikumist ja otsisid pigemtoetust «hari­­tud» klassidelt. Vastupidi, see osa töölisi, kes oli veendu­­poliitilised pöörded einud, et puhtole küllaldased, ja nõudis ühiskonna põhjalikku ümberkorraldamist, nimetas ennast siis kommunist­lik­uks.See oli alles välja töötamata, ainult instink­tiivne, mõni­kord pisut tooreski kommunism; kuid seeoli küllalt tugev sel­leks, et luua kaks utopistlikukommunismi süsteemi - Cabet' «ikaaria» kommu­nismi Prantsusmaal ja Weitlingi kommu­­nismi Saksamaal. Sotsialism tähendas 1847. aastal kodanlikku liiku­mist, kommunism töölisliikumist. Sotsialism,vähemasti mandril, sobis salongi, kommunism otse vastupidi. Aga et me olime juba sel ajal kindlalt veendunud, et «töölisklassi vabasta­mine peab olematöölisklassi enda asi», siis ei saanud me het­kegikahelda, kumb nimetustest meil tuleb valida. Hiljemgi ei tul­nud meil kunagi mõttesse sellestloobuda.

«Kõigi maade proletaarlased, ühinege!» – Ainult vähe­sed hääled vastasid, kui me need sõnad maailmasaat­­sime 42 aastat tagasi, Pariisi revolutsiooni künnisel – esimese revolutsiooni künnisel, kus proleta­riaat esines omaenda nõudmistega. Kuid 28. sep­tembril 1864 ühinesid enamiku Lääne-Euroopa maade proletaarla­­sed kuulsusrikka mälestusega Rahvusvaheliseks Tööliste Ühin­guks. Internatsionaal iseelas küll kõigest üheksa aastat. Aga et tema rajatud kõigi maade proletaarlaste igavene liit elab veel ja – elab jõulisemalt kui kunagi varem, seda tõestab kõige paremini just tänane päev. Sest täna, kui ma neid ridu kirjutan, vaatab Euroopa ja Ameerika proletariaat üle oma võitlusjõude, kes on esmakord­selt mobiliseeritud ühte armeesse, ühe lipu alla, ühe .lähema eesmärgiga: kehtestada seadusandlikus kor­ras juba Internatsionaali Genfi kongressil 1866. aas­tal väljakuulutatud ja Pariisi tööliskongressil 1889, aastal uuesti kuulutatud kaheksatunnine normaal­tööpäev. Ja tänase päeva vaatemäng näitab kõigi maade kapitalistidele ja maaomanikele, et kõigi maade proletaarlased on tänapäeval tõesti ühinenud.

Seisaks ainult Marx veel minu kõrval, et seda oma silmaga näha!

F. Engels

London, 1. mail 1890

 

Avaldatud raamatus: "Das Kommunitstische" manifest" London, 1899

 

 

 

EESSÕNA 1892. AASTA POOLAKEELSELE VÄLJAANDELE

Tõsiasi, et on tekkinud vajadus «Kommunistliku manifesti» uue poolakeelse väljaande järele, lubab teha mitmesuguseid jä­reldusi.

Kõigepealt tuleb märkida, et «Manifest» on vii­masel ajal saanud teataval määral Euroopa mandri suurtööstuse arengu mõõdupuuks. Sedamööda kuidas antud maal areneb suurtööstus, suureneb ka selle­maa tööliste hulgas soov jõuda selgusele, milli­ne onnende kui töölisklassi seisund varakate klasside suh­tes; tööliste hulgas levib sotsialistlik liikumine ja kasvab nõudmine «Manifesti» järele. Nii et antud maa keeles levinud «Manifesti» eksemplaride arvu järgi võib kaunis täpselt kindlaks määrata mitte ainult töölisliikumise seisukorda, vaid ka suurtöös­tuse arenemisastet sellel maal.

Seepärast annab uus poolakeelne väljaanne tunnis­tust Poola tööstuse märgatavast progressist. Aga et niisugune progress on viimase väljaande ilmumisest möödunud kümne aasta jooksul tõepoolest aset leid­nud, selles ei saa mingit kahtlust olla. Poola Kuning­riik, Kongressi-Poola, on muutunud Vene keisririigi suu­­­mele poole laiali pillatud –tööstus on mitreks tööstuspiirkonnaks. Sel ajal kui Vene suur üks osa Soome lahe kaldal, teine osa keskpiirkonnas (Moskva, Vladimir), kolmas osa Musta mere ja Aasovi mere, ääres, osa veel mujalgi –, on Poola tööstus kokku su­­lest kontsentratsioonist tulenevaidrutud võrdlemisi väikesele maa-alale ning saab tunda kõiki selhäid ja halbu külgi. Neid häid külgi tunnistasid konkureerivad vene vabrikandid, kui nad, hoolimata­oma palavast soovist muuta poolakad venelasteks, nõudsid kaitsetolle Poola vastu. Halvad küljed – nii poola vabri­kantidele kui ka Vene valitsusele – anna­vad end aga tunda sotsia­lismiideede kiires levimises poola tööliste hulgas ja kasvavas nõudmises «Manifesti » järele.

Kuid poola tööstuse kiire arenemine – ta on juba Vene tööstusel üle pea kasvanud - on omakorda poola rahva ammendamatu elujõu uus tõend ja tema eelseisva rahvusliku taassünni uus tagatis. Sõltumatu ja tugeva Poola taastamine aga on asi, mis puudutab nii poolakaid kui ka meid kõiki. Euroopa rahvaste siiras rahvusvaheline koostöö on võimalik ainult siis, kui igaüks neist rahvastest on oma kodus täielik peremees. 1848. aasta revolutsioon, kus proletaar­setel võitlejatel tuli proletariaadi lipu all lõppkokku­võttes teha ainult kodanlusetööd, tegi oma testa­menditäitjate, Louis Bonaparte'i ja Bismarcki kaudu teoks ka Itaalia, Saksamaa ja Ungari sõltumatuse. Aga Poola, kes 1792. aastast alates on teinud revo­lutsiooni heaks rohkem kui kõik need kolm maad kokku, jäeti täiesti üksi, kui ta 1863. aastal Vene vägede kümnekordse ülekaalu tõttu alla jäi. Aadel ei suutnud Poola sõltumatust ei säilitada ega tagasi võita; kodanlusele on see sõltumatus praegu vähe­malt ükskõik. Ja ometi on Poola sõltumatus Euroopa rahvaste harmooniliseks koostööks hädavajalik.* Selle sõltumatuse suudab kätte võita ainult noor poola proletariaat, ja tema käes on see hästi kaitstud. Sest kogu ülejäänud Euroopa töölistele on Poola sõltumatus niisama vajalik kui poola töölistelegi.

 

F. Engels

London, 10. veebruaril 1892

 

 

* Poolakeelses väljaandes on see lause välja jäetud. Toim.

Avaldatud ajakirjas: «Przedświt» nr. 35, 27. veebruaril 1892 ja raamatus: K. Marx i F. Engels. «Manifest Kommunistyczny », London, 1892

 

 

 

 

1     Lassalle ise ütles meile alati, et ta on  Marxi õpilane ja seisab sellisena  «Manifesti » alusel. Aga oma avalikus agitatsioonis aastail 1862-1864 ei läinud ta kaugemale riikliku krediidiga ülal­peetavate tootmisühingute nõudmisest.

 

*     W. Bevan. Toim.

 

1 «The Condition of the Working Class in England in 1844». By Frederick En­gels. Translated by Florence K. Wishnewetzky.

[«Töölisklassi olukord Inglismaal 1844. aastal». Tölkinud Florence K. Wishne~ wetzky]. New York, Lovell - London, W. Reeves, 1888.

 

* 1872. aasta väljaandes on sõnade ase­­mel «alates 1848. aastast » trükitud: «vümase kahekümne viie aasta jooksul». Toim.

 

** 1872. aasta väljaandes on sõnade «täiustunud ja kasvanud» asemel trüki­tud: «arenenud ». Toim.

 

* 1882. aasta venekeelse väljaande ees­sõna käsikirjas on sõnade «1848, a. jaa­nuaris » asemel kirjutatud: « 1847. aasta detsembris». Toim.

 

** 1882. aasta venekeelse väljaande ees­sõna käsikirjas järgnevad sõnad: «eri maades ». Toim.

 

*** Sõnad «omaenda tööd rakendavate » on Engels lisanud 1890. aasta saksakeel­ses väljaandes. Toim.

 

*1882, aasta venekeelse väljaande ees­sõna käsikirjas on «kogukonna» (Bauern­gemeinde) asemel kirjutatud saksapära­selt «Obschtschina ». Toim.

 

1 Lassalle ise ütles meile alati, et ta on Marxi «õpila­­ne » ja seisis sellisena endastmõistetavalt «Manifesti» alusel. Teine lugu oli tema nende pooldajatega, kes ei läinud kaugemale tema riikliku kredii­diga ülalpeetava­­te tootmisühingute nõudmisest ning kes jaotasid kogu töölis­klassi riikliku abi ja omaabi pooldajaiks.

 

* W. Bevan. Toim.

 

 

 

EESSÕNA 1893. AASTA ITAALIAKEELSELE VÄLJAANDELE

 

 

 

 

Itaalia lugejale

 

Võib öelda, et «Kommunistliku partei manifesti» avaldami­ne langes ühte 1848. aasta 18. märtsiga,Milano ja Berliini re­­volutsiooniga, kahe rahva ülestõusuga, kellest üks asub keset Euroopa mandrit ja teine Vahemeremaade keskosas; nende kahe rahva ülestõusuga, keda tolle ajani nõrgestasid territo­riaalne killustatus ja sisetülid ning kes seepärast olid sattunud võõra valitsuse alla. Kui Itaalia allus Austria keisrile, siis pidi Sak­samaa kandma koguVenemaa tsaari iket, mis oli küll kaud­sem, kuidmitte vähem tuntav. 1848. aasta 18. märtsi sündmuste mõjul vabanesid Itaalia ja Saksamaa sellest häbist; kui need mõ­lemad suured rahvad on ajavahemikul1848-1871 taas sündi­nud ja teataval määral omaiseseisvuse tagasi saanud, siis toi­mus see, nagu ütlesKarl Marx, sellepärast, et needsamad inime­sed, kes1848. aasta revolutsiooni maha surusid, said vastu oma tahtmist tema testamenditäitjaiks.

See revolutsioon oli kõikjal töölisklassi asi; just töölisklass oli see, kes ehitas barrikaade ja pani kaalule oma elu. Ent ainult Pariisi töölistel oli valit­sust kukutades täiesti kindel kavatsus kukutada ka kodanlik kord. Aga kuigi nad olid täiesti teadli­kudoma klassi ja kodanluse paratamatust antagonismist, polnud ei maa majanduslik areng ega ka prantsuse töölishulkade vaimne arengutase jõudnud veel selle astmeni, mis oleks või­­kujundamist.maldanud ühiskonna ümberSellepärast lõikas revo­lutsiooni vilju lõppkokkuvõttes kapitalistide klass. Teistes maades – Itaalias, Saksamaal, Austrias – ei teinudki töölised algusest peale midagi muud, kui aitasid kodanlusel võimule tulla. Ent kodan­­tuseta. Seepärast pidiluse võim ei ole ühelgi maal võimalik rahvusliku sõltuma1848. aasta revolutsioon tooma ühtsuse ja sõltuma­tuseneile rahvustele, kellel need selle ajani puudusid: Itaaliale, Saksamaale, Ungarile. Nüüd on järg Poola käes.

Niisiis, kuigi 1848, aasta revolutsioon polnud sotsialistlik revolutsioon, puhastas ta siiski sellele teed ja valmistas selle jaoks ette pinda. Kodanlik kord, mis kutsus kõigis maades esile suurtööstuse tormilise arengu, on ühtlasi vii­mase neljakümne viieaasta jooksul loonud kõikjal rohkear­­vulise, kontsentreeritud ja tugeva proletariaadi; niiviisi sünnitas ta, kui kasutada «Manifesti» väljendust, omaenda haua­kaevajad. Iga rahvuse sõltumatust ja ühtsust jalule seadmata pole võimalik ei proletariaadi rahvusvahe­line ühendus ega nende rahvuste rahulik ning teadlik koostöö ühiste eesmärkide saavutamiseks. Katsuge kujutleda itaa­­naalset tegutsemist enne 1848. aastatlia, ungari, saksa, poola ja vene tööliste ühist internatsiokujunenud poliitilistes tingimustes!

Niisiis ei olnud 1848. aasta lahingud asjatud. Asja­tud ei ole olnud ka need nelikümmend viis aastat, mis meid sellest revolutsiooniperioodist lahutavad. Tema viljad hak­kavad valmima, ja ma tahaksinainult, et «Manifesti» itaa­liakeelse tõlke ilmumineoleks heaks endeks Itaalia prole­tariaadi võidule, niinagu originaali ilmumine oli seda ol­nud rahvusvahelisele revolutsioonile.

«Manifest» hindab õiglaselt seda revolutsioonilist osa, mida kapitalism on minevikus etendanud. Esi­meseks ka­­pitalistlikuks rahvuseks oli Itaalia. Feodaalse keskaja lõp­pu ja tänapäeva kapitalistlikuajastu algust tähistab ko­lossaalne kuju. See onitaallane Dante, keskaja viimne ja ühtlasi uusaja esi­mene poeet. Nüüd, täpselt niisamuti nagu 1300. aasta paiku, on ajaloos saabumas uus ajastu. Kas Itaalia annab meile uue Dante, kes selle uue ajastu, prole­taarse ajastu sündi kuulutab?

Friedrich Engels

London, 1. veebruaril 1893

 

 

Avaldatud raamatus: Karlo Marx e Fede­rico Engels. «Il Manifesto del PartitoComunista». Milano, 1893

 

 

 

 

 

 

 

KOMMUNISTLIKU PARTEI MANIFEST

 

 

 

 

 

Üks tont käib ringi mööda Euroopat - kommu­nismitont.Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud, paavst ja tsaar, Metternich ja Guizot, prantsuse radikaalid ja saksa politseinikud.

Kus on see opositsioonipartei, keda tema võimul­olevad vastased ei oleks tembeldanud kommunist­likuks, kus on see opositsioonipartei, kes ei oleks omakorda teinud nii opositsiooni edumeelsemaile esindajaile kui ka oma reaktsioonilistele vastastele häbistavat etteheidet kommunismis?

Sellest tõsiasjast võib teha kaks järeldust.

Kommunismi tunnistavad juba kõik Euroopa jõud kui jõudu.

On ülim aeg, et kommunistid esitaksid avalikult kogu maailmale oma vaateviisi, oma eesmärgid, oma püüdlused ning seaksid kommunismitondi muinas­jutule vastu partei enda manifesti.

Selleks on väga mitmesugustest rahvustest kommunistid kogunenud Londonisse ja koostanud järgneva manifesti, mis avaldatakse inglise, prantsuse, saksa, itaalia, flaami ja taani keeles.

 

 

 

KODANLASED JA PROLETAARLASED1

 

Kõigi seniste ühiskondade ajalugu 2 on olnud klassivõitlus­e ajalugu.

Vaba ja ori, patriits ja plebei, mõisnik ja pärisori, tsunfti­meister3 ja sell, lühidalt, rõhuja ja rõhutav on olnud teineteisega alalises antagonismis, on pida­nud lakkamatut, kord varjatud, kord avalikku võit­­lust, mis on alati lõppenud kogu ühiskonna revolutsioonilise ümberkujundamisega või võitlevate klasside ühise hukkumisega.

Varematel ajaloojärkudel leiame peaaegu kõikjal ühiskonna täieliku jagunemise eri seisusteks, ühis­kondlike seisundite mitmesuguse astmestuse. Vana­-Roomas on patriitsid, ratsanikud, plebeid, orjad; keskajal feodaalisandad, vasallid, tsunftimeistrid, sellid, pärisorjad ja lisaks sellele veel peaaegu igas klassis jälle eri astmed.

 

 

 

 

 

 

 

 

1 Kodanluse all mõeldakse tänapäeva kapitalistide klassi, kes on ühiskondli­­ku tootmise vahendite omanikud ja kes kasutavad palgatööd. Proletariaadi all mõeldakse tänapäeva palgatööliste klassi, kes seetõttu, et neil ei ole oma toot­­misvahendeid, on sunnitud oma tööjõudu müüma, et ära elada. (Engelsi mär­kus1888. a. ingliskeelses väljaandes.)

 

2 See on, täpsemalt öeldes, ajalugu, mille kohta on kirjalikke üles­tähendusi. 1847. aastal oli ühiskonna esiajalugu, kogu kirjutatud aja­loole eelnenud ühiskondlik organisatsioon, veel niisama hästi kui tundmata. Pärast seda on Haxthausen avastanud ühismaaomanduse Venemaal, Maurer on tõestanud, et ühismaaomandus oli see ühis­kondlik alus, millest lähtusid ajaloos kõik saksa hõimud, ja järk­järgult selgus, et külakogukond ühismaavaldusega oli ühiskonna ürgvormiks Indiast Iirimaani. Lõpuks tõi Morgan päevavalgele selle ürgkom­munistliku ühiskonna sisemise organisatsiooni selle tüüpiliselkujul ja pani asjale krooni sellega, et avastas sugukonna tõelise ole­muse ja tema koha hõimus. Selle ürgkogukonna lagunemisega algab ühiskonna lõhenemine erine­­vaiks ja lõpuks antagonistlikeks klassideks. Püüdsin seda lagunemis­protsessi jälgida oma teoses «DerUrsprung der Familie, des Privateigentums und des Staats ». 2. Aufl., Stuttgart, 1886. (Vt. F. Engels, Perekonna, eraomanduse ja riigi tekki­mine. Tallinn 1980). (Engelsi märkus 1888, a ingliskeelses väljaandes.)

 

3 Tsunftimeister on tsunfti täieõiguslik liige, meister tsunfti piires, mitte aga selle vanem. (Engelsi märkus 1888, a. ingliskeelses välja­andes.)

 


 

 

Hukkunud feodaalühiskonnast väljakasvanud täna­päeva kodanlik ühiskond ei ole kaotanud klassivastu­olusid. Ta on ainult aseta­nud uued klassid, uuedrõhumistingimused, uued võitlusvormid vanade­asemele.

Meie ajastut, kodanluse ajastut, iseloomustab siiski. see, et ta on klassivastuolusid lihtsustanud. Kogu ühiskond lõheneb üha rohkem kaheks suu­­reks vaenuleeriks, kaheks suureks otseselt teinetei­se vastuseisvaks klassiks: kodanluseks ja proleta­riaadiks.

Keskaja pärisorjadest põlvnesid esimeste linnade vabad kodanikud; sellest linnakodanike seisusest are­nesid esimesed kodanluse elemendid.

Ameerika avastamine ja ümber Aafrika viiva meretee leidmine andsid tõusvale kodanlusele uue tegevusvälja. Ida-India ja Hiina turg, Ameerika koloniseerimine, kaubavahetus asumaadega, vahe­tusvahendite ja üldse kaupade hulga suurenemine kut­susid esile kaubanduse, laevanduse ja tööstuse enne­nägematu õitsengu ning kiirendasid seega re­volutsioonilise elemendi arenemist lagunevas feo­daalühiskonnas.

Tööstuse senine feodaalne ehk tsunftipärane or­ganiseer­­­­viis ei suutnud enam rahuldada uute turmisigude tõttu kasvavat nõudmist. Selle asemele as­tusmanufaktuur. Tsunftimeistrid tõrjus välja töös­tuslikkeskseisus; kadus tööjaotus eri korporat­sioonidevahel, asendudes tööjaotusega üksiktöökoja piirides.

Kuid turud üha kasvasid, nõudmine suurenes jär­jest. Ka manufaktuur ei suutnud seda enamrahul­dada. Siis kutsusid aur ja masinad esile revoluts­­iooni tööstuslikus tootmises. Manufaktuuri asemele astus kaasaegne suurtööstus, tööstusliku keskseisus­­vetee asemele astusid tööstusmiljonärid, tertööstusarmeede juhatajad, tänapäeva kodanla­sed.

Suurtööstus oli loonud maailmaturu, mida Amee­rika avastamine oli ette valmistanud. Maa­ilmaturgtõi kaasa kaubanduse, laevanduse ja mais­maaliiklusetohutu arengu. See mõjutas omakorda tööstuse laienemist, ja sedamööda kuidas kasvasid tööstus, kaubandus, laevandus ja raudteed, arenes ka kodan­lus, ta suurendas oma kapitale ja tõrjus tagaplaanile kõik keskajast pärinevad klassid.

Niisiis näeme, et tänapäeva kodanlus on ise pika are­­- ja vahetusviisisnemisprotsessi, mitmete tootmistoimu­nud pöörete saadus.

Kodanluse iga arenguastmega käis kaasas vastav polii­tilineedu. Feodaalisandate võimu ajal rõhutud seisus, kommuunis  1 relvastatud ja ennast ise valitsev assotsiat­sioon, siin sõltumatu linnvabariik, teisalmonarhia kolmas, maksukohuslik seisus*, siis manu­faktuuri ajal vastukaal aadlile seisuslikus või abso­luutses monarhias ja suurte monarhiate peamine alus üldse, võitis ko­­­se ja maailmaturulus suurtööstudantekkimisest alates lõpuks kätte poliitilise ainuvõimu tänapäeva esindusriigis. Tänapäeva riigivõim on ainult komitee, mis ajab kogu kodanlaste klassi ühi­seid äriasju.

Kodanlus on etendanud ajaloos äärmiselt revolutsioonil­ist osa.

Seal, kus kodanlus on võimule pääsenud, on ta purus­­tanud kõik feodaalsed, patriarhaalsed, idüllilised vahekor­­­­tega», ega jätnud muudköidikud, mis sidusid inimest tema «loomulike valitsejanud kirevad feodaalrad. Ta on halastamatult puruks kiskuinimestevahelist sidet kui alasti kasuhuvi, tundetu «maks­mine sularahas». Ta on uputanud egoistlikuarvestamise jää­­külma vette usulise ekstaasi, rüütelliku vaimustuse ja väikeko­danliku sentimentaalsusepüha värina. Ta on muutnud inimese isikliku vää­rikuse vahetusväärtuseks ning asetanud paljude kirjalikult kin­nitatud ja ausalt saadud vabadustease­meleühe­ainsavaba­duse –südametunnistuseta kauplemis­­­naga, ta on asendanudduse. Ühesõvabausuliste ja poliitiliste illusi­­­tud ekspluaoonidega varjateerimise avaliku, häbitu, otsese, karmi eks­­pluateerimisega.

Kodanlus on riisunud pühadusesära kõigilt tegevusalad­­­rinaga. Arsti, juristi, papi, luuletaja, teadusmehe on ta muutnud oma maksulisteks palgaelt, mida seni peeti auväärseiks ja millele vaadati vaga vätöölisteks.

Kodanlus on kiskunud perekonnasuhetelt nende liigutavalt sentimentaalse loori ja taandanud need puht rahasuhetele.

Kodanlus on paljastanud, kuidas keskaja toores jõuväljendus, mida reaktsioon nii väga imetleb, leidis: oma loomuliku täienduse kõige hoolimatumas sea­naha vedamises. Alles kodanlus on näi­danud, midavõib korda saata inimese tegevus. Ta on teinud hoopis teistsuguseid imeasju kui Egiptuse püra­miidid, Rooma veevärgid ja gooti katedraalid, ta on läbi viinud hoopis teistsu­­guseid liikumisi kui rahvasterändamised ja ristisõjad.

Kodanlus ei saa eksisteerida, kui ta alatasa ei revolutsio­neeri tootmisriistu, seega tootmissuhteid,järelikult üldse kõiki ühiskondlikke suhteid. Kõigi endiste tööstuslike klasside esime­­seks olemasolutingimuseks seevastu oli vana tootmisviisi säilita­minemuutmatul kujul. Lakkamatud pöörded tootmises, kõigi ühiskondlike suhete alaline vapustamine, iga­vene ebakindlus ja liikumine iseloomustavad kodan­­likku ajajärku kõigi varasemate ajajärkudega võrreldes. Kõik tardunud, roostetanud suhted ning nendega kaasnevad vanad auväärsed kujutlused ja vaated hävi­­vad, kõik kujunevad uued suhted vananevad, enne kui nad jõua­vad luustuda. Kõik seisuslikja kindel haihtub, kõik püha kaotab pühaduse, ja inimesed on lõpuks sunnitud hindama oma ühis­kondlikku positsiooni ja oma vastastikuseid suhteid kaine pilgu­ga.

Vajadus alatasa laiendada oma saaduste turusta­mist kihutab kodanlust üle kogu maakera. Igale poole peab ta sisse tungima, igal pool peab ta ennast sisse seadma, igal pool sidemeid looma.

Maailmaturu ekspluateerimisega on kodanlus muutnud kõigi maade tootmise ja tarbimise kosmo­poliitiliseks. Reaktsionääride suureks meelehärmiks on ta kiskunud tööstuse jalge alt rahvusli­ku pinna. Ürgvanu rahvuslikke tööstusharusid on hävitatud janeid hävitatakse iga päev. Neid tõrjuvad välja uued tööstusha­rud, mille loomine saab kõigi tsiviliseeritudrahvaste eluküsimu­seks, tööstusharud, mis ei töötle enam kohalikku toorainet, vaid kõige kaugemaistmaadest toodavat toorainet, ja mille tooteid ei tarbita üksnes omal maal, vaid kõigis maailmajagudes. Vanade, oma maa saadustega rahulduvate vajaduste asemele tekivad uued, mille rahuldamiseks vajatakse kõige kaugemate maade ja kõige erinevamate klii­made saadusi. Vana kohalik ja rahvuslik endasse­sulgumine ning oma toodetega rahuldumine asendub rah­­vaste igakülgse läbikäimisega ja igakülgse vastastikuse sõltuvu­sega. Ja seda niihästi materiaalses kuika vaimses tootmises. Eri rahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslik ühekülgsus ja piiratus muutub üha enam võimatuks ning paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus.

Kõigi tootmisriistade kiire täiustamisega ja liikluse lõp­matulthõlpsaks tegemisega tõmbab kodanlus tsivilisatsiooni ringi kõik rahvad, ka kõige barbaar­­­tasa kõik hiina müüridtükivägi, millega ta teeb maasemad. Tema kaupade odavad hinnad on raskesuurja sunnib kapituleeruma barbarite kõige visama võõrastevaenu. Ta sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha huk­kuda; ta sunnib neid oma maal sisse seadma niinimetatudtsivilisatsiooni, s. o. saama kodan­­steks. Ühesõnaga,lata loob endale maailma oma näo järgi. Ko­­­lus on allutanud maa linna ülevõimule. Ta on loonud päratu suured linnad, ta on tohutult suudanrendanud linnaelanike arvu maaelanikega võrreldes ja on seega tun­duva osa rahvastikust välja kiskunudmaaelu idiotismist. Nagu ta on teinud maa sõltu­vakslinnast, nii on ta teinud barbaarsed ja poolbarbaarsed maad sõltuvaks tsiviliseeri­­tud maadest, talupojarahvad kodanlus­­nemaadest.rahvaist, idamaad lää

Kodanlus kaotab üha rohkem tootmisvahendite, omandi ja rahvastiku killustatuse. Ta on rahvastikku tihendanud, tootmis­vahendid tsentraliseerinud jaomandi vähestesse kä­­­­­satsioon.line tsentralitamatuks tagajärjeks oli poliitidanud. Selle paratesse koonSõltumatud, peaaegu ainult liidusu­­­dused,vintsid, millel olid erinevad huvid, seahetega seotud provalitsused ja tollid, suruti kokku üheks rahvuseks, ühe valitsusega, ühe seadus­andlusega,ühe rahvus­liku klassi­huviga,ühe tollipiiriga rahvuseks. Kodanlus on oma vaevalt sada aastat kestnud klassivõimu ajal loonud arvukamad ja grandioosse­mad tootlikud jõud kui kõik möö­dunud põlvkonnadkokku. Loodusjõudude alista­mine, masinaline tootmine, keemia kasutamine tööstuses ja maaviljeluses, aurulae­vandus, raudteed,elektritelegraaf, tervete maailmajagude üles­­­rimine, jõgede muutmine laehavatatavaks, terved rahvastikud, kes on nagu maa seest manatud ­– missugune varasem sajand võis arvata, et niisugused tootlikud jõud ühiskondliku töö rüpes suikusid!

Niisiis nägime, et tootmis- ja vahetusvahendid, mille alusel kodanlus kujunes, on loodud feodaal­ühiskonnas. Nende toot­mis- ja vahetusvahenditeteataval arenguastmel ei vastanud suhted, milles feodaalühiskond tootis ja vahetas, maaviljeluse ja tööstuse feodaalne organisatsioon, ühesõnaga, feo­daalsed oman­­suhted ei vastanud enam arenenuddustootlikele jõududele. Nad takistasid tootmist, selle asemel et seda edendada. Nad muu­tusid tootmisekammitsaiks. Need tuli purustada ja nad purustati.

Nende asemele astus vaba konkurents sellele vas­tava ühis­kondliku ja poliitilise korraga, kodanlaste klassi majandusliku ja poliitilise võimuga.

Meie silmade ees toimub samasugune liikumine. Kodanli­kud tootmis- ja vahetussuhted, kodanlikudomandussuhted, täna­päeva kodanlik ühiskond, keson esile nõidunud nii võimsad tootmis- ja vahetus­vahendid, on nagu nõid, kes ei suuda enam valitseda maa-aluseid jõude, mis ta on mananud. Juba aasta­kümneid on tööstuse ja kaubanduse ajalugu ainult tänapäeva tootlike jõudude mässamise ajalugu, sest nad hakkavad vastu kaasaegsetele tootmissuhetele, omandussuhetele, mis on kodan­luse ja tema võimuolemasolu tingimused. Tarvitseb ainult mainida kaubanduskriise, mis oma perioodilise kordumisega tee­vad järjest rohkem küsitavaks kogu kodanlikuühiskonna ole­­masolu. Kaubanduskriiside ajal hävitatakse regulaarselt mitte ainult suur osa toodetud saadusi, vaid isegi suur osa juba loo­dud tootlikke jõude. Kriiside ajal puhkeb ühiskondlik taud, miskõigile varasemaile ajajärkudele oleks paistnud mõttetuse­na, – ületootmise taud. Ühiskond leiab äkki, et ta on tagasi pai­satud ootamatult saabunudbarbaarsuse olukorda: näib, nagu oleks näljahäda ja üldine hävitussõda võtnud temalt kõik ela­­tusvahendid; näib, et tööstus ja kaubandus on hävitatud, ja mis­pärast? Sellepärast, et ühiskonnal on liigapalju tsivilisatsiooni, liiga palju elatusvahendeid, liiga suur tööstus, liiga suur kauban­dus. Ühiskonnakäsutuses olevad tootlikud jõud ei ole enam kodanlike omandussuhete arendamise teenistuses; vastu­pidi, nad on nende suhete jaoks liiga võimsaiks muu­tunud, kodanlikud suhted on neile takistuseks; ja niipea, kui nad hakkavad seda takistust ületama, desorganiseerivad nad kogu kodanliku ühis­konna,ohustavad kodanliku omanduse olemasolu. Kodan­likud suhted on jäänud liiga kitsaks omaenda too­detud rikkuse mahu­tamiseks. – Millega kodanlus kriisidest jagu saab? Ühelt poolt suure hulga toot­like jõudude sunnitud hävitamisega; teiselt poolt uute turgude vallutamise ja vanade turgude põhja­likuma ekspluateerimisega. Millega siis õieti? Sellega, et ta valmistab ette üldisemaid ja laastavamaid kriise ning vähendab neile vastu­panemise vahendeid.

Relvad, millega kodanlus feodalismi kukutas, pöör­duvad nüüd kodanluse enda vastu.

Ent kodanlus ei ole piirdunud ainult relvade val­mistamisega, mis toovad talle surma; ta on sünni­tanud ka inimesed, kes need relvad tema vastu suu­navad, – tänapäeva töölised, prole­­lased.taar

Samal määral kui kodanlus, s. o. kapital, areneb, areneb ka proletariaat, tänapäeva tööliste klass, kes elavad ainult niikaua, kui nad tööd leiavad, ja kes leiavad tööd ainult niikaua, kui nen­de töö kapitalisuurendab. Need töölised, kes peavad ennast müüma tükiviisi, on kaup nagu iga teinegi kaubaartikkel ja see­­ga samal määral allutatud kõigile konkurentsivõitluse juhustele, kõigile turu kõikumistele.

Masinate laialdasema rakendamise ja tööjaotuse tõttu on prole­­taarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seega kogu veetluse töölise silmis. Ta muutub lihtsalt masina ripatsiks, kellelt nõutakse ainult kõige lihtsamat, ühetoonilisemat, kõige kerge­mini õpitavat käeliigutust. Kulud, mida tööline põh­­justab, piirduvad seepärast peaaegu ainult elatusvahenditega, mida ta enda ülalpidamiseks ja oma soo jätkamiseks vajab. Aga iga kau­ba hind, niisiis katöö* hind võrdub tema tootmise kuludega. Selle­pärast väheneb palk samal määral, kuidas kasvab vastu­meelsus töö vastu. Veel rohkem: samal määral,kuidas suureneb masinate rakendamine ja tööjaotus, suureneb ka töö hulk, kas töötundide arvu suuren­­damise, antud ajavahemikus nõutava töö hulga suurendamise või masinate käigu kiirendamise jne. ar­vel.

Tänapäeva tööstus on muutnud patriarhaalse meistri väike­setöötoa tööstuskapitalisti suureks vabrikuks. Vabrikusse kokkusurutud töölishulgad organiseeritakse nagu sõdurid. Töös­tuse reameestenaseatakse nad allohvitseride ja ohvitseride täieliku hierarhia järelevalve alla. Nad ei ole ainult kodan­laste klassi kodanliku riigi orjad, neid orjastab iga päev ja iga tund masin, järelevaataja, ja kõigepealt vabrikandist üksik­kodanlane ise. See despootia onseda väiklasem, vihatum ja ki­­bedam, mida avalikumalt ta kuulutab oma eesmärgiks kasusaa­mise.

Mida vähem käsitsitöö vajab osavust ja jõudu, s.o. mida rohkem areneb tänapäeva tööstus, seda enam tõrjub mees­­töödte kõrvale naiste- ja lastetöö. Töölis­klassi suhtes kaotab soo- ja vanusevahe igasuguse ühiskondliku tähtsuse. On veel ainult tööriistad, mis olenevalt vanusest ja soost nõuavad erinevaid kulusid.

Kui töölise ekspluateerimine vabrikandi poolt lõpeb ja töö­line lõpuks oma palga sularahas kätte saab, siis tormavad ta kallale kodanluse teised osad: majaomanik, kaupmees, liigka­suvõtja jne.

Senised keskseisuse madalamad kihid: väiketööstu­rid, väi­kekaupmehed ja rantjeed, käsitöölised jatalupojad, kõik need klassid langevad proletariaadi ridadesse, osalt sellepä­rast, etnende väikesest kapi­talist ei jätku suurte tööstusettevõ­tete pidamiseks janad jäävad alla konkurentsis suuremate kapitalisti­dega, osalt sellepärast, et nende tööoskus kaotab väärtuse uute tootmismeetodite tõttu. Nõnda saab proletariaat täiendust rahvastiku kõigist klassi­dest.

Proletariaat teeb läbi erinevad arenguastmed. Tema võit­­lus kodanluse vastu algab koos tema olemasoluga.

Alguses võitlevad üksikud töölised, siia ühe vabriku töölised, seejärel ühe tööharu töölised ühes kohas üksikkodanlase vastu kes neid otseselt ekspluateerib. Nende rünnakud on suunatud mitte ai­­nult kodanlike tootmissuhete vastu, vaid ka tootmisriistade eneste vastu; nad hävitavad konkureeri­vaid välismaakaupu, purustavad masinaid, süütavad vabrikud` püüavad tagasi saada keskaegse töölise kaotatud seisundit.

Sel astmel moodustavad töölised üle kogu maa laialipillatud ja konkurentsi tõttu killustatud massi. Töölishulkade koondumine ei ole siis veel nende eneste ühinemine vaid kodanluse ühinemise tulemus, kes oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks peab kogu proletariaadi liikvele panema ja kes seda esi­algu veel suudab teha. Sel astmel ei võitle proletaar­lased seega oma vaenlaste vaid oma vaenlaste vaen­laste vastu: absoluutse monarhia jäänuste, maaomanike, mittetööstuskodanluse, väikeko­danlastevastu. Kogu ajalooline liikumine on niiviisi koon­datud kodanluse kätte; iga niiviisi saavutatud võiton kodanluse võit.

Kuid tööstuse arenedes ei kasva proletariaat ainult arvuliselt, teda aetakse suuremate massidena kokku, ta jõud kasvab ja ta tunneb seda järjest rohkem. proletariaadi huvid ja elutingimused ühtlustuvad üha rohkem, sest masinad kaotavad ikka enam töö erinevusi ja suruvad palga peaaegu igal pool ühtla­selt madalale tasemele. Kodanlaste kasvav omavahe­line konku­rents ja sellest tingitud kaubanduskriisidteevad tööliste palga aina kõikuvamaks; järjest kiiremini arenev ja lakkamatu masinate täiustamine muu­dab kogu nende elujärje aina ebakindlamaks; üksik­tööliste ja üksikkodanlaste kokkupõrked omandavad üha rohkem kahe klassi kokkupõrgete iseloomu. Töölised alustavad sellest, et nad moodustavad koalitsioone* kodanlaste vastu; nad astuvad ühiselt välja oma palga säilitamise eest. Nad asutavad isegi alalisi ühinguid, et varuda endale vahendeid võimalike kokkupõrgete korraks. Kohati muutub võitlus ülestõusudeks.

Aeg-ajalt võidavad töölised, kuid ainult ajutiselt. Nende võitluse tõeline tulemus ei ole otsene edu, vaid tööliste ikka kaugemale ulatuv ühinemine. Seda soodustavad kasvavad liiklusvahendid mis, on suur­tööstuse loodud ja mis ühendavad omavahel eri piir­kondade töölisi. Ainult seda ühendust ongi tarvis, et tsentraliseerida paljud kõikjal sama iseloomuga kohalikud võitlused ühiseks rahvuslikuks võitluseks, klassivõitluseks. Iga klassivõitlus on aga poliitiline võitlus. Ja selle ühinemisega, milleks keskaja linna­kodanikud oma külava­heteedega vajasid sajandeid,saavad tänapäeva proletaarlased raudteede tõttu hakkama mõne aastaga. Seda proletaarlaste organiseerumist klassiks ja seega po­liitiliseks parteiks lõhub igal hetkel uuestikonkurents töö­liste eneste vahel. Kuid see tekib ühauuesti, tugevamana, kindlamana, võim­samana.Kodanluse omavahelisi lõhenemisi kasutades sunnib see seadusandlikus korras tunnistama ük­­sikuid tööliste huvisid. Näiteks kümnetunnise tööpäeva sea­dusInglismaal. Üldse soodus­tavad kokkupõrked vanas ühiskonnasmitmeti proletariaadi arene­mise protsessi. Kodanluspeab lakkama­­kraatia vastu;tut võitlust: algul aristohiljem kodanluse enese nende osade vastu, kelle huvid on sattunud vastuollu tööstuse arenemisega; alati kõigi teiste maade kodanluse vastu. Kõigis neis lahingutes on ta sun­­letariaadinitud pöörduma propoole, teda appi kutsuma ja teda seega poliitilis­se liikumisse tõmbama. Järelikult annab kodanlus ise proletariaadile oma hariduse elemente**, s. t. relvi omaenda vastu.­

Pealegi, nagu nägime, paiskab tööstuse arenemine prole­tariaadi ridadesse terveid valitseva klassi osivõi vähemasti ohustab nende elutingimusi. Ka need toovad proletariaadi­le hulga hariduse elemente.

Lõpuks, neil aegadel, kui klassivõitlus läheneb otsustavale hetkele, omandab lagunemisprotsess valitsevas klassis, kogu vanas ühiskonnas nii ägeda, nii terava iseloomu, et väike osa valitsevast klassist ütleb end temast lahti ja liitub re­volutsiooniliseklassiga, klassiga, kellele kuulub tulevik. Sellepärast, nagu varem osa aadlit kodanluse poole üle läks, nii läheb nüüd osa kodanlust proletariaadi poole üle, ja nimelt osa kodanlastest ideolooge, kes on jõudnud kogu aja­loolise liikumise teoreetilise mõistmiseni.

Kõigist klassidest, kes on praegu kodanluse vastas­rinnas, on ainult proletariaat tõeliselt revolutsiooniline klass. Teised klassid käivad alla ja hukkuvad suurtööstuse arenedes, proletariaat on aga suurtöös­tuse enda saadus.

Keskseisused: väiketööstur, väikekaupmees, käsi­tööline ja talupoeg, nad kõik võitlevad kodanluse vastu, et kaitsta eneste kui keskseisuste olemasolu hukkumise eest. Nad ei ole seega revolutsioonilised, vaid konservatiivsed. Veel rohkem, nad on reakt­sioonilised, sest nad püüavad ajaloora­tast tagasi pöörata. Kui nad on revolutsioonilised, siis se­davõrd, kuivõrd nad on siirdumas proletariaadi ridadesse,kuivõrd nad ei kaitse enam oma praegusi, vaid oma tule­­vasi huvisid, kuivõrd nad hülgavad oma seisukoha, et asu­da proletariaadi seisukohale.

Lumpenproletariaadi, selle vana ühiskonna madalaimat­e kihtide roiskumise passiivse produkti kisubproletaarne revolutsioon kohati liikumisse, kuid kogu oma seisundi tõttu on ta hoopis rohkem val­mis end müüma reaktsiooni­­listeks mahhinatsioonideks.

Proletariaadi elutingimustes on vana ühiskonna elutingi­mused juba kaotatud. Proletaarlasel poleomandit; tema va­hekorral naise ja lastega ei oleenam midagi ühist kodan­like perekonnasuhetega;kaasaegne tööstuslik töö, kaasaeg­­ne kapitali ike, ühesugune nii Inglismaal ja Prantsusmaal kui ka Amee­rikas ja Saksamaal, on riisunud temalt igasu­guserahvusliku ise­loomu. Seadused, moraal, usk on talleainult kodanluse eelar­vamused, mille taga peituvadkodanluse huvid.

Kõik endised klassid, kes haarasid enda kätte võimu, püüdsid kindlustada oma juba saavutatud ühiskondlikku positsiooni, allutades kogu ühiskonna oma omastamisviisi tingimustele. Proletaarlased aga võivad ühiskonna tootli­kud jõud enda kätte võitaainult oma senise omastamisviisi ja seega kogu senise omastamisviisi kaotamisega. Prole­taarlastel ei olemidagi oma, mida nad peaksid kaitsma, neil tuleb purustada kõik, mis seni eraomandit kaitses ja kind­lustas.

Kõik senised liikumised on olnud vähemuse liiku­mised või on toimunud vähemuse huvides. Prole­­taarne liikumine on tohutu enamuse iseseisev liikumine tohutu enamuse huvides. Proletariaat, praeguse ühiskonna kõige madalam kiht, ei saa tõusta ega ennast sirgu ajada, ilma et kogu ametlikku ühiskonda moodustavate kihtide pealisehitus seejuures õhku ei lendaks.

Proletariaadi võitlus kodanluse vastu on esialgu rahvuslik, kui mitte siult, siis vormilt. Iga maa proletariaat peab mõistagi kõige­pealt toime tulemaoma kodanlusega.

Proletariaadi arenemise kõige üldisemaid faase kirjeldades jäl­­konnas selle punktini, kus seegisime enam või vähem varjatud kodusõda olemasolevas ühismuutub avalikuks revolutsiooniks ja proletariaat kodanluse vägivaldse kukutamisega oma võimu rajab.

Kõik senised ühiskonnad rajanesid' nagu nägime, rõhuvate ja rõhutud klasside antagonismil. Selleks aga, et mingit klassi rõhuda saaks, peavad olema tagatud tingimused, milles see klass võib jätkata vähemasti oma orjaelu. Pärisori tõusis kommuuni liikmeks pärisorjuse olukorras samuti, nagu väike­kodanlane tõusis kodanlaseks feodaalse absolutismi ikke all. Tänapäeva tööline seevastu ei tõuse koos tööstuse arenemisega, vaid langeb järjest madalamale omaenda klassi elutingimustest. Tööline muutub pauperiks, pauperism aga kasvab veel kiiremini kui rahvastik ja rikkus. See näitab selgesti, et kodanlus ei suuda kauemaks ühiskonna valitsevaks klassiks jääda ega oma klassi elutingimusi ühiskonnale regu­leeriva seadusena peale sundida. Ta on võimetu valitsema, sest ta ei suuda kindlustada oma orjadele eksistentsi isegi orja tasemel, sest ta on sunnitud laskma oma orja langeda olukorda, kus tema teda toitma peab, selle asemel et ise orja arvel elada.

Ühiskond ei saa enam elada kodanluse võimu all s. o. kodanluse elu ei ole enam kooskõlas ühiskonnaga.

Kodanlaste klassi olemasolu ja võimu peamiseks tingimuseks on rikkuse kuhjumine eraisikute kätte, kapitali kujunemine ja suurenemine; kapitali ole­masolu tingimuseks on palgatöö. Palgatöö püsib ainult tööliste omavahelise konkurentsi najal. Töös­tuse arenemine, mille tahtmatuks kandjaks on kodanlus, sest ta ei suuda sellele vastu seista, asendab töö­liste konkurentsist tingitud isoleerituse nende revo­lutsioonilise ühinemisega organisatsiooni. Suurtööstuse arenemisega tõmmatakse seega kodanluse jalge alt alus, millel ta saadusi toodab ja omastab. Ta toodab kõigepealt oma hauakaevajaid. Tema hukkumine ja proletariaadi võit on ühtviisi paratamatud.

 

II PROLETAARLASED JA KOMMUNISTID

 

Milline on üldse ja kommunistide proletaarlaste vahekord?

Kommunistid ei ole mingi eriline partei, mis sei­saks vastamisi teiste töölisparteidega.

Neil ei ole mingisuguseid kogu proletariaadi huvi­dest erinevaid huvisid.

Nad ei püstita mingeid erilisi* printsiipe, mille järgi nad tahaksid proletaarset liikumist vormida.

Kommunistid erinevad teistest proletaarsetest par­teidest ainult selles, et ühelt poolt tõstavad nad eri rahvuste proletaarlaste võitluses esile ja kaitsevad lõpuni kogu proletariaadi üldisi, rahvusest sõltumatuid huvisid,  teiselt poolt selles, et nad eri arengu­astmeil, mis proletariaadi ja kodanluse vaheline võit­lus läbiteeb, esindavad alati liikumise kui terviku huvisid.

Kommunistid on seega praktikas kõigi maade töö­lisparteide kõige otsustavam, alati edasi minema õhutav** osa; teoorja seisukohalt on neil proletariaadi ülejäänud massiga võrreldes see eelis, et nad saavad aru proletaarse liikumise tingimustest, käigust ja üldistest tulemustest.

Kommunistide lähem eesmärk on sama mis kõigil teistelgi proletaarastel parteidel: proletariaadi kujun­damine klassiks, kodanluse võimu kukutamine, polii­tilise võimu võtmine proletariaadi kätte.

Kommunistide teoreetiliste seisukohtade aluseks ei ole sugugi ühe või teise maailmaparandaja väljamõeldud või avastatud ideed ega põhimõtted.

Need on ainult käimasoleva klassivõitluse tegelike vahekordade, meie silme ees toimuva ajaloolise liiku­mise üldine väljendus. Se­­niste omandussuhete kaotamine ei ole mingi ainuüksi kommu­nismile omane joon.

Kõik omandussuhted on ajaloo käigus pidevalt vahe­tunud, on ajalooliselt pidevalt muutunud.

Prantsuse revolutsioon näiteks kaotas feodaalse oman­­se kodanliku omanduse huvides.du

Kommunismile ei ole iseloomulik omanduse kao­tamine üldse, vaid kodanliku omanduse kaotamine.

Kuid tänapäeva kodanlik eraomandus on saaduste selli­setootmise ja omastamise viimne ja kõige täius­likum välj­­dus, mis rajaneb klassiantagonismil,enühtede eksplua­teerimisel teiste poolt.*

Selles mõttes võivad kommunistid oma teooria kokku võt­­ta ühte väljendusse: eraomanduse kaotamine.

Meile, kommunistidele, on ette heidetud, et meie taha­­me kaotada isiklikult teenitud, oma tööga soetatud oman­­dit, mis moodustavat igasugusedit; omanisikliku vabadu­se, tegevuse ja iseseisvuse aluse.

Tööga soetatud, ausalt saadud, oma tööga teenitud omand! Kas te räägite kodanlikule omandusele eel­nenud väikekodanli­­kust, väiketalupoeglikust omandist? Meil ei tarvitse seda kaota­­da, tööstuse arenemine on selle kaota­nud ja kaotab seda iga päev.

Või kõnelete tänapäeva kodanlikust eraomandu­sest?

Aga kas palgatöö, proletaarlase töö, loob talle omandit? Mitte sugugi. See loob kapitali, s. o. oman­dit, mis eksplua­­tööd, omandit, mis võibteerib palgasuureneda ainult sel tingimusel, et ta sünnitab uut palgatööd, et seda jällegi ekspluateerida. Omand oma tänapäeva kujul liigub kapitali ja palgatöö vastand­likkuse rin­gis.Vaadelgem selle vastand­likkuse kumbagi külge.

Kapitalist olla tähendab asuda tootmises mitte ainult puhtisik­likus, vaid ka ühiskondlikus seisundis.Kapital on kollektiivne produkt ja seda saab liikuma panna ainult pal­­liikmete ühise tegejude ühiskonnavusega, lõppkokkuvõttes aga ainult kõigi ühiskonna liikmete ühise tegevusega.

Seega ei ole kapital isiklik, vaid ühiskondlik jõud.

Kui järelikult kapital ühiseks, kõigile ühiskonna­liikmetele kuuluvaks omandiks muudetakse, siis ei ole see isikliku omandi muutmine ühiskondlikuks. Muutub ai­­nult omandi ühiskondlik iseloom. Ta kaotab oma klassiiseloomu.

Tulgem palgatöö juurde.

Palgatöö keskmine hind on palga miinimum, s. o, elatusva­hendite summa, mis on vajalik töölise kuitöölise elushoidmiseks. Niisiis sellest, mille palga­tööline oma tegevusega omastab, jätkub vaevalt tema elu taastootmiseks. Meie ei taha sugugi kaotada seda tööproduktide isiklikku omastamist, mis on elu taastootmis­eks otseselt vajalik, omastamist, mis ei jätamingisugust ülejää­ki, mis võiks anda võimu võõratöö üle. Tahame ainult kaotada selle omastamise näruse iseloomu, mille puhul tööline elab ai­nult sel­leks, et suurendada kapitali, ja elab ainult niivõrd, kui­võrd seda nõuavad valitseva klassi huvid.

Kodanlikus ühiskonnas on elustöö ainult akumu­leerunud töö suurendamise vahend. Kommunistlikus ühiskonnas on akumulee­­protsessi avardamise, rikastamise ja kergendamiserunud töö ainult tööliste eluvahend.

Kodanlikus ühiskonnas valitseb niisiis minevik oleviku üle, kommunistlikus olevik mineviku üle. Kodanlikus ühiskonnas on kapitalil iseseisvus ja personaalsus, kuna töötaval indiviidil puu­­dub iseseisvus ja personaalsus.

Ja selle vahekorra kaotamist nimetab kodanlus isiksuse ja va­baduse kaotamiseks! Ja õigusega. Jutton tõepoolest kodanliku isiksuse, kodanliku iseseis­vuse ja kodanliku vabaduse kaotami­sest.

Vabaduse all mõeldakse praeguste kodanlike toot­missuhete piirides vabakaubandust, vaba ostu jamüüki.

Aga kui kaob sahkerdamine, siis kaob ka vaba sahkerdamine. Sõnakõlksudel vabast sahkerdamisest, nagu meie kodanlaste kõigil muudelgi kõrgelennulistel juttudel vabadusest, on üld­se mõtet ainultkeskaja sahkerdamise vabaduse puudumise ja or­jastatud linnakodaniku suhtes, mitte aga sahkerdamise, kodanlike tootmissuhete ja kodanluse enese kommu­nistliku kaotamise suh­tes.

Teie olete kohkunud sellest, et meie tahame kao­tada eraomanduse. Aga teie praeguses ühiskonnas on eraomandus kaotatud üheksa kümnendiku selle ühiskonna liikmete jaoks; eraomandus on olemas just seepärast, et teda ei ole olemas üheksa kümnendiku jaoks. Te heidate meile niisiis ette, et me tahame kaotada omandi, mis eeldab paratamatu tingimusena omandi puudumist ühiskonna määratu suurel enamusel.

Ühesõnaga, te heidate meile ette, et me tahame kaotada teie omandi. Jah, seda me tahame tõesti.

Alates hetkest, kus tööd ei ole enam võimalik muuta ka­­taliks, rahaks, maarendiks, ühesõnaga –pi monopoliseeritavaks ühiskondlikuks jõuks, s. o. het­kest, kus isiklik omand ei saa enam muutuda kodan­likuks, sellest hetkest peale, ütlete teie, olevat isiksus kaotatud.

Järelikult tunnistate, et te ei mõtle isiksuse all kedagi muud kui kodanlast, kodanlikku omanikku. Niisugune isiksus tuleb tõepoolest kaotada.

Kommunism ei võta kelleltki võimalust omastada ühis­­likke saadusi, ta võtab ainult ära võimaluse selle omastamise abilkondvõõrast tööd orjastada.

On väidetud, et eraomanduse kaotamisega lõpeb igasugune tegevus ja hakkab valitsema üldine laiskus.

Sel juhul peaks kodanlik ühiskond juba ammugi laiskuse tõttu hukkunud olema; sest need, kes selles ühiskonnas töötavad, ei omanda midagi, ja need, kes omandavad, ei tööta. Kogu see vastuväide muutub tautoloogiaks, et kui pole enam kapitali, siis pole enam palgatööd.

Kõiki etteheiteid, mis on suunatud materiaalsete saaduste kommunistliku omastamis- ja tootmisviisi vastu, on laiendatud ka vaimse töö saaduste omas­tamisele ja tootmisele. Nagu klassiomandi kaotamine tähendab kodanlasele tootmise enda kaotamist, nii on talle ka klassihariduse kaotamine võrdväärne hariduse kaotamisega üldse.

Haridus, mille kadu ta kurdab, tähendab määratu suurele enamusele masina ripatsiks muutumist.

Kuid ärge vaielge meiega, sest te hindate kodanliku omandi kaotamist, võttes lähtepunktiks oma kodanlikud kujutlused vaba­­dusest, haridusest, õigusest jne. Teie ideed ise on kodanli­ke tootmis- jaomandussuhete saadused, samuti nagu teie õi­guskion ainult teie klassi tahe, mis on ülendatud sea­duseks, tahe, mille sisu määravad teie klassi mate­riaalsed elutingimused.

Erapoolik kujutlus, mis sunnib teid muutma oma tootmis- ja omandussuhted ajaloolistest, tootmise arenemise protsessis muutuvaist suhetest igavesteks loodus- ja mõistusseadusteks, on teil ühine kõigi hukkunud valitsevate klassidega. Kui jutt on kodan­likust omandist, siis ei söanda te enam aru saada sellest, mis on teile arusaadav antiik- või feodaal­omandi suhtes.

Perekonna hävitamine! Isegi kõige radikaalsemad pahandavad selle kommunistide häbiväärt kavatsuse üle.

Millele on rajatud kaasaegne, kodanlik perekond? Kapitalile, erakasusaamisele. Täiesti väljaarenenud kujul on see olemas ainult kodanluse jaoks; aga selle täienduseks on proletaarlaste sunnitud perekonnatus ja avalik prostitutsioon.

Kodanlik perekond kaob muidugi koos selle oma täienduse kadumisega, ja mõlemad kaovad koos kapitali kadumisega.

Või heidate meile ette, et me tahame kaotada laste eksplua­­teerimise oma vanemate poolt? Selles kuriteos tunnistame endid süüdi.

Aga, ütlete teie, asendades koduse kasvatuse ühis­kondliku kasvatusega kaotame me inimeste kõige õrnemad vahekorrad.

Kuid kas teiegi kasvatust ei määra ühiskond? Kas seda ei määra ühiskondlikud suhted, milles te kas­vatate, ühiskonna ot­sene või kaudne vahelesegaminekooli kaudu jne.? Kommunistid ei leiuta ühiskonna mõju kasvatusele; nad muudavad ainult kas­vatuseiseloomu, nad kisuvad kasvatuse valitseva klassi mõju alt välja.

Kodanlikud sõnakõlksud perekonnast ja kasvatu­sest, vanemate ja laste õrnadest vahekordadest muu­tuvad seda vastikumaks, mida rohkem suurtööstuse tõttu kõik proletaarlaste perekonna­­­emed katki kissidtakse ning mida rohkem lapsed liht­­artiklikssalt kaubaja tööriistaks muudetakse.

Aga teie, kommunistid, tahate rajada ühisnai­sepidamist, kar­jub kogu kodanlus meile koorisvastu.

Kodanlane näeb oma naises ainult tootmisriista. Ta kuuleb, et tootmisriistu tahetakse hakata ühiselt kasutama, ning mõtleb muidugi, et naisigi tabab sama saatus.

Ta ei aimagi, et jutt on just naiste sellise seisundi kaotami­sest, kus nad on ainult tootmisriistad.

Muide, ei ole midagi naeruväärsemat kui meie kodanlaste ülimoraalne hirm kommunistide arvatava ametliku ühisnaisepida­mise puhul. Kommunistidel eitarvitse sisse seada ühisnaisepida­mist, see on olnudpeaaegu alati.

Meie kodanlased ei rahuldu sellega, et nende proletaarlaste naised ja tütred on nende käsutuses, kõnelemata ametlikust prostitutsioonist, nad leiavad erilist lõbu üksteise abikaasade vas­­tastikusest võrgutamisest.

Kodanlik abielu on tegelikult ühisnaisepidamine. Kommunis­­­kirjalikult varjatud ühisnaisetidele võiks ette heita vahest ainult seda, et nad tahavad silmapidamise asemele seada ametliku, avaliku ühisnaise­pidamise. Kuid on endastmõi­­­gusteetav, et praesttootmissuhete kaotamisega kaob ka neist tulenev ühisnai­sepidamine, s. o. ametlik ja mitteametlikprosti­tutsioon.

Kommunistidele heidetakse veel ette, et nad taht­vat kaotada isamaad, rahvust.

Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole. Et proletariaat peab kõigepealt kätte võitma poliitilise võimu, tõusma rahvuslikuks klassiks*, konstitueeruma kui rahvus, siis on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodan­lus sellest aru saab.

Rahvuslik eraldatus ja rahvaste vastandlikkused kaovad üha rohkem juba koos kodanluse arenemi­sega, kaubandusvabadusega, maailmaturuga, tööstus­liku tootmise ja sellele vastavate eluting­­imuste ühetaolisusega."

Proletariaadi võim kiirendab nende kadumist veelgi. Vähe­masti tsiviliseeritud maade jõupingutusteühendamine on proleta­riaadi vabanemise esimesitingimusi.

Vastavalt sellele, kuidas kaob ühe indiviidi ekspluateerimine teise poolt, kaob ka ühe rahvuse ekspluateerimine teise poolt.

Klasside antagonismi kokkuvarisemisega rahvuse piirides variseb kokku ka rahvuste vaenulik suhtu­mine üksteisesse.

Süüdistused, mis esitatakse kommunismi vastu usulistest, filosoofilistest ja üldse ideoloogilistest vaatevinklitest, ei vääri lähemat käsitlemist.

Kas on vaja erilist sügavamõttelisust mõistmaks, et koos inimeste elutingimustega, nende ühiskondlike suhetega, nende ühiskondliku olemisega muutuvad ka nende kujutlused, vaated ja mõisted, muutub, ühesõnaga, ka nende teadvus?

Mida muud tõestab ideede ajalugu, kui et vaimne tootmine muutub käsikäes materiaalse tootmisega? Mis tahes ajajärgu valitsevad ideed on ikka olnud ainult valitseva klassi ideed.

Kõneldakse ideedest, mis revolutsioneerivad kogu ühis­konda; sellega väljendatakse ainult tõsiasja, etvanas ühis­­de elutingimustekonnas on välja kujunenud uue ühiskonna elemendid, et vana

 hävimisega peab sammu vanade ideede hä­vimine.

Kui vana maailm seisis hukkumise äärel, siis saa­vutas ristiusk võidu vanade usundite üle. Kui risti­usu ideed jäid XVIII sajandil alla valgustusaja idee­­daalühiskond surmavõitlust toldele, siis pidas feoajal revolutsioonilise kodanl­­usega. Südametunnistuse vabaduse ja usuvabaduse ideed väljendasid ainult vaba konkurentsi valitsemist tead­miste alal.

«Kuid,» öeldakse meile, «usulised, kõlbelised, filosoofili­­sed, poliitilised, õiguslikud ideed jne. on mõistagi muutu­nud ajaloo arenemise protsessis. Usk,kõlblus, filosoofia, po­liitika, õigus jäid aga sellesmuutumises alati püsima.

Pealegi on igavesi tõdesid, nagu vabadus, õiglus jne., mis on ühised kõigile ühiskonna arenguastme­tele. Kom­munism aga kaotab igavesed tõed, ta kaotabusu, kõlbluse, selle asemel et neid uuendada; järe­likult on ta vastuolus kogu ajaloo senise arenguga. »

Millele see süüdistus tagasi viib? Kõigi seniste ühiskonda­deajalugu liikus klassivastuoludes, mis eri ajastutel omandas­id erineva kuju.

Missuguse kuju nad ka iganes on võtnud, ühis­konna ühe osa ekspluateerimine teise osa poolt ontõsiasi, mis on ühine kõigile möödunud sajanditele. Seepärast pole ime, et kõigi sajandite ühiskondlik teadvus, hoolimata kogu mitmekesisusest ja erinevusest, liigub teatud ühistes vormi­­­misega.sivastuolude täieliku kadudes, teadvuse vormides, mis kaovad täiesti ainult koos klas

Kommunistlik revolutsioon on kõige radikaalsem lahti­­nemiskäigus loobub kõige radikaalsemaltütlemine päritud omandussuhetest; pole ime, et ta oma areminevikult päri­tud ideedest.

Kuid aitab kodanluse etteheidetest kommunismile.

Juba eespool nägime, et esimeseks sammuks töölisrev­­olutsioonis on proletariaadi muutmine valitsevaks klassiks, demokraatia kättevõitmine.

Proletariaat kasutab oma poliitilist võimu selleks, et ko­danluselt järk-järgult ära kiskuda kogu kapital,tsentrali­­seerida kõik tootmisriistad riigi, s. o. valitsevaks klassiks organi­­runud proletariaadi kätte jaseesuurendada võimalikult kiiresti toot­like jõududehulka.

Esialgu võib see muidugi toimuda ainult despoot­liku vahele­segamisega omandiõigusse ja kodanlikessetootmissu­­­siis abinõudega, mis majandushetesse, niilikult näivad puu­dulikena ja põhjendamatuina, misaga liikumise käigus ise­enestest üle kasvavad* ja on paratamatud kui kogu toot­­misviisis pöörde esilekutsumise vahendid.

 

Need abinõud on loomulikult igal maal erinevad. Kõi­ge arenenumates maades võiks aga peaaegukõikjal rakendada järgmisi abinõusid:

 

1. Maaomandi eksproprieerimine ja maarendi kasutamine riiklike kulude katteks.

 

2. Kõrge progressiivmaks.

 

3. Pärimisõiguse kaotamine.

 

4. Kõigi emigrantide ja mässajate omandi konfiskeerim­ine.

 

5. Krediidi tsentraliseerimine riigi kätte riigi­kapitaliga ja ainumonopoliga rahvuspanga kaudu.

 

6. Kogu transpordi tsentraliseerimine riigi kätte.

 

7. Riiklike vabrikute ja tootmisriistade arvu suurendam­ine,maaharimine ja maaparandus üldise plaani järgi.

 

8. Ühesugune töökohustus kõigile, tööstusarmeede loomi­ne, eriti maaviljeluseks.

 

9. Põllumajanduse ja tööstuse ühendamine, kaasa aitamine linna ja maa erinevuse järkjärgulisele kõrvaldamisele**.

 

10. Kõigi laste ühiskondlik ja tasuta kasvatamine. Laste vabrikutöö kaotamine selle praegusel kujul. Kasvatuse ühendami­ne materiaalse tootmisega jne.

 

Kui klassivahed on arenemiskäigus kadunud ja kui kogu tootmi­­ne on koondunud assotsieerunud indiviidide kätte, siis kaotab avalik võim poliitilise ise­loomu. Poliitiline võim sõna otseses mõttes on ühe klassi organiseeritud vägivald teise klass~i mahasu­rumiseks. Kui proletariaat võitluses kodanluse vastu paratama­tult klassiks ühineb, kui ta revolutsiooniabil muudab enda va­­litsevaks klassiks ja valitseva klassina kaotab vägivaldselt vanad tootmissuhted, siis kaotab ta koos nende tootmissuhetega ka klassiantagonismi olemasolu tingimused, kaotab üldse klassid ning seega enda kui klassi võimu.

 

Vana kodanliku ühiskonna asemele, klasside ja klassivastuolude­ga ühiskonna asemele astubassotsiatsioon, kus igaühe vaba are­nemine on kõigivaba arenemise eeldus.

 

 

1     «Kommuunideks » nimetasid endid Prantsusmaal tekkinud linnad isegi enne seda, kui nad olid suutnud endale oma feodaalisandailt ja -härradelt linnaomavalitsuse ja «kolmanda seisusena » poliitilised õigused kätte võidelda. Üldse on siin kodanluse majandusliku are­nemise tüüpilise maana võetud Inglismaa ja kodanluse poliitilise are­nemise tüüpilise maana Prantsusmaa.(Engelsi märkus 1888. a. ing­liskeelses väljaandes.)
Kommuun - nii nimetasid Itaalia ja Prantsusmaa linnakodanikud oma linnakogukonda pärast seda, kui nad olid oma feodaalisandalt esimesed omavalitsusõigused ostnud või kätte võidelnud. (Engelsi märkus 1890. a. saksakeelses väljaandes.)

 

* 1888. aasta ingliskeelses väljaandes, mis on Engelsi redigeeritud, on sõnade «sõltumatu linnvabariik» järel vahele paigutatud sõnad «(nagu Itaalias ja Saksamaal) », aga sõnade «monarhia kolmas, maksukohuslik seisus » järel - sõnad «(nagu Prantsusmaal) ». Toim.

* Hiljem Marx näitas, et tööline ei müü oma tööd, vaid tööjõudu. Vt. selle kohta Engelsi sissejuhatust Marxi teosele «Pal­gatöö ja kapital». K. Marx ja F. En­gels. Valitud teosed kahes köites, I kd., lk. 50-56. Toim.

 

* 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on pärast sõna „koalitsioone“ lisatud „ametiühingud“. Toim

 

** 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «oma hariduse elemente » asemel trükitud «oma poliitilise ja üldhariduse elemente ». Toim.

 

*1888 aasta ingliskeelses väljaandes on „erilisi“ asemel öeldud „sektantlike“ Toim

 

**1888 aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade „alati edasi mineva õhutava“ asemel trükitud: „kõige eesrindlikum“. Toim

 

* 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «ühtede ekspluateerimisel teiste poolt » asemel trükitud: «enamuse eks­pluateerimisel vähemuse poolt ». Toim.

* 1888, aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «tõusma rahvuslikuks klassiks » asemel trükitud: «tõusma rahvuse juhti vaks klassiks». Toim.

 

* 1888, aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «tõusma rahvuslikuks klassiks » asemel trükitud: «tõusma rahvuse juhtivaks klassiks». Toim.

 

** 1848. aasta väljaandes on: «linna ja maa vastandlikkuse », 1872. aasta ja hili­semates saksakeelsetes väljaannetes oli sõna «vastandlikkuse» asendatud sõnaga «erinevuse ». 1888. aasta ingliskeelses väl­jaandes on sõnade «kaasa­aitamine linnaja maa erinevuse järkjärgulisele kõrval­damisele» asemel trükitud: «linna ja maa erinevuse järkjärguline kõrvalda­mine rahvastiku ühtlasema jaotamisega kogu maal». Toim.

 

 

 

 

III SOTSIALISTLIK JA KOMMUNISTLIK KIRJANDUS

  1. Reaktsiooniline sotsialism

 

a) Feodaalne sotsialism

 

Prantsuse ja inglise aristokraatia oli oma ajaloolise seisundi tõttu kutsutud kirjutama pamflette täna­päeva kodanliku ühiskonna vastu. 1830. aasta Prant­suse Juulirevolutsioonis ja Inglismaa reformiliiku­mises oli ta vihatud tõusikult veel kord lüüa saanud. Tõsisest poliitilisest võitlusest ei saanud enam juttu olla. Talle jäi üle ainult kirjanduslik võitlus. Kuid restauratsiooniaja 1 vanad sõnakõlksud olid muutunud võimatuks ka kirjanduse vallas. Sümpaatia ärata­miseks pidi aristokraatia tegema näo, et ta ei pea enam silmas oma huvisid ja et ta koostab oma süüdistusakti kodanluse vastu ainult eksplua­teeritavatöölisklassi huvides. Ta valmistas endale meelehead sellega, et võis oma uue valitseja kohta sõimulaule laulda ja talle enam või vähem kurjakuulutavaid ennustusi kõrva sosistada.

Nii tekkis feodaalne sotsialism, pooleldi kaebelaul, pooleldi paskvill, pooleldi mineviku kaja, pooleldi tuleviku ähvardus, mis tabas kodanlust mõnikord otse südamesse kibeda, vaimukalt salvava hukka­mõistuga, kuid mõjus alati koomiliselt seetõttu, et ta oli täiesti võimetu mõistma kaasaegse ajaloo käiku.

Aristokraatia lehvitas proletariaadi kerjakotti kui lippu, et rahvast endaga kaasa tõmmata. Ent iga kord, kui rah­vas aristokraatiale järgnes, märkas tatema tagu­mikul vanu feodaalvappe ning jooksis valjuja lugupidamatu nae­­ga laiali.ru

Seda komöödiat mängisid osa prantsuse legitimiste, ja «Noor Inglismaa»*.

Kui feodaalid püüavad tõestada, et nende eksplua­­teerimisviis oli teistsugune kui kodanlik ekspluateerimine, siis nad unustavad ainult, et nemad eksplua­­teerisid hoopis erinevais ning nüüd minevikku vajunud olukordades ja tingimustes. Kui nad vii­­tavad sellele, et nende valitsemise ajal ei olnud tänapäeva proletariaati, siis nad unustavad ainult, et just tänapäeva kodan­lus oli nende ühiskonnakorra paratamatusünnitis.

Muide, nad varjavad oma arvustuse reaktsioonilist iseloomu niivõrd vähe, et nende peasüüdistus kodan­luse vastu just selles seisabki, et kodanluse valitse­mise ajal areneb klass, kes kogu vana ühiskonnakorra õhku laseb.

Palju rohkem heidavad nad kodanlusele ette seda, et see teki­tab revolutsioonilist proletariaati, kui seda,et see üldse tekitab proletariaati.

Poliitilises praktikas võtavad nad seepärast osa igasugusest vägi­valla tarvitamisest töölisklassi vastu,ja igapäevases elus on nad oma ülespuhutud fraasi­dest hoolimata nõus kuldõunu* korjama ning truu­dust, armastust ja au lambavilla, suhkrupeedi ja viinag­a kauplemisest saadava kasu vastu vahetama.1

Nagu papp on käinud alati käsikäes feodaaliga, nii käib ka pappide sotsialism käsikäes feodaalse sotsia­lismiga.

Pole midagi hõlpsamat kui anda kristlikule aske­­listlik värving. Kas pole ka ristiusktismile sotsiahäält tõstnud eraomanduse vastu, abielu vastu, riigi vastu? Kas pole ta selle asemel jutlus­­tanud heategevust ja kerjamist, vallaspõlve ja lihasuretamist, kloostrielu ja kirikut? Kristlik sotsialism on ainult pühitsetud vesi, millega papp aristokraatide paha­meelt õnnistab.

 

b) Väikekodanlik sotsialism

 

Feodaalaristokraatia ei ole ainus kodanluse poolt kukutatud klass, kelle elutingimused tänapäeva kodanlikus ühiskonnas on halvenenud ja välja sur­­nud. Keskaegne linnakodanike seisus ja väiketalupojaseisus olid tänapäeva kodanluse eelkäijad. Töös­tuslikult ja kaubanduslikult vähem arenenud maadesjätkab see klass ikka veel kiratsemist areneva kodan­luse kõrval.

Maades, kus tänapäeva tsivilisatsioon on arenenud, on kujunenud uus väikekodanlus, kes kõigub proleta­riaadi ja kodan­­luse vahel ning kes kodanliku ühiskonna täiendava osana üha uuesti tekib, kelle liik­meid aga heidetakse konkurentsi tõttu ala­tasaproletariaadi ridadesse ja kes isegi näevad juba suurtöö­­­se arenedes lähenevat aega, kus nad kui tänastupäeva ühiskonna iseseisev osa täiesti kaovad ning nad asendatakse nii kaubandu­ses ja tööstuses kui kapõllumajanduses järelevaatajate ja ametni­kega.

Niisugustes maades nagu Prantsusmaa, kus talu­poegade klass moodustab kaugelt rohkem kui poole rahvastikust, oli loomulik, et autorid, kes asusid proletariaadi poolele kodan­luse vastu, kasutasidkodanliku korra kriitikas väikekodanlikku ja väike­talupoeglikku mõõdupuud ning astusid tööliste kait­seks välja väikekodanluse seisukohalt. Nii tekkis väikekodanlik sotsialism. Sismondi on sellise kir­janduse peaesindaja mitte ainult Prantsusmaal, vaidka Inglismaal.

See sotsialism lahkas vastuolusid tänapäeva toot­missuhetes väga teravmeelselt. Ta paljastas majandusteadlaste silmakirjaliku apologeetika. Ta tõestas ümberlükkamatult, masinalise tootmise ja tööjaotuse laastavat mõju, kapitalide ja maavalduse kontsent­reerumist, ületootmist, kriise, väikekodan­laste jatalupoegade paratamatut hukkumist, proletariaadi vilet­sust, tootmise anarhiat, kisendavat ebavõrdsust rikkusejaotuses, rahvastevahelist tööstus­likkuhävitussõda, vanade kommete, va­­nade perekonnasuhete ja vanade rahvuste hävimist.

Ent oma positiivselt sisult tahab see sotsialism kas taastada vanu tootmis- ja vahetusvahendeid ning koos nendega vanu omandussuhteid ja vana ühis­­konda või tahab ta tänapäeva tootmis- ja vahetusvahendid väevõimuga uuesti suruda neisse vanade omandussuhete raamidesse, mille need tootmis- ja va­hetusvahendid purustasid ja mis paratamatult tuli purustada. Mõlemal juhul on see sotsialism niihästireaktsiooniline kui ka utopistlik.

Tsunftikord tööstuses ja patriarhaalne põlluma­jandus on ta viimsed sõnad.

Oma edaspidises arengus on see suund jõudnud kartlikku kassi­ahastusse.*

 

c) Saksa ehk «tõeline» sotsialism

 

Prantsusmaa sotsialistlik ja kommunistlik kir­jandus, mis tekkis võimuloleva kodanluse surve all ja väljendab kirjanduslikult võitlust selle võimu vastu, imporditi Saksamaale sel ajal, kui kodanlus seal alles alustas võitlust feodaalse absolutismi vastu.

Saksa filosoofid, poolfilosoofid ja kaunishinged haarasid ahnelt sellest kirjandusest kinni ja unus­tasid ainult, et nende teoste sisserändamisega Prant­susmaalt ei rännanud siiski Saksamaale Prantsusmaa elutingimused. Saksamaa tingimustes kaotas pran­­tsuse kirjandus igasuguse otsese praktilise tähtsuse ja võt­tis puhtkirjandusliku voolu ilme. See pidinäima jõudeaja mõtisklusena inimolemuse teostumise üle. Nõnda omasid esimese Prantsuse revolutsiooni nõudmised saksa XVIII sajandi filo­­dmisedsoofide silmis mõtet ainult kui «praktilise mõistuse» nõuüldse, ja Prantsuse revolutsioonilise kodanluse tahte­avaldused tähendasid nende silmis puhta tahte sea­­dusi, mõeldes siin tahet, nagu see olema peab, tõeliselt inimlikku tahet.

Kogu saksa literaatide töö seisis ainuüksi selles, et koos­­­­tunnistusega, või õigemini, võttamesoofilise südakõlastada uusi prantsuse ideid oma vana filoprantsuse ideed omaks oma filosoofilisest vaate­vinklist.

Need võeti omaks nii, nagu üldse omandatakse võõrkeelt, tõlke kaudu.

On teada, kuidas mungad kirjutasid jaburaid kato­liku pühaku­lugusid vana paganusaja klassikalisteteoste käsikirjade peale. Saksa literaadid talitasid prantsuse ilmaliku kirjandusega just vastupidi. Nad kirjutasid oma filosoofilisi mõttetusi prantsuse originaalide alla. Näiteks prantsuse rahasuhete kriitika alla kirju­­tasid nad «inimolemuse võõrandumine», prantslaste kodanliku riigi kriitika alla kirju­tasid nad «abstraktselt üldise võimu kaota­mine» jne.

Oma filosoofiliste sõnakõlksude poetamise prant­suse mõtte­­­kude asemele ristisid nad «teo filosookäifiaks», «tõeliseks sotsia­­­soofiliseks põhjenduseks»teaduseks», «sotsialismi filolismiks», «saksa sotsialismijne. ,

Prantsuse sotsialistlik-kommunistlik kirjandus kohitseti niiviisi täielikult. Ja et see sakslase käes ei väljendanud enam ühe klassi võitlust teise vastu, siis oli sakslane veendunud, et ta on vabanenud «prantsuse ühekülgsu­sest», et ta kaitseb tõelistevajaduste asemel tõe vajadust ja proletaarlase huvide, asemel inim­olemuse huvisid, inimese huvisid üldse,sellise inimese huvisid, kes ei kuulu ühtegi klassi, kes ei kuulu üldse tege­­likkusesse, vaid ainult filosoofilise fantaasia udusesse taevasse.

See saksa sotsialism, mis pidas oma abituid kooli­harjutusi nii tõsiseks ja tähtsaks ning mis neist nii kõvasti pasun­das, kaotas vähehaaval oma pedantsesüütuse.

Saksa, eriti preisi kodanluse võitus feodaalide ja absoluutse monarhia vastu, ühesõnaga liberaalne liikumine muutus järjest tõ­sisemaks.«Tõelisele » sotsialismile avanes seega soovitud juhus poliitilisele liikumisele vastu seada sotsia­listlikke nõudmisi, heita traditsioonilisi needusi libe­ralismi, esindusriigi, kodanliku kon­­kurentsi, kodanliku trükivabaduse, kodanliku õiguse, kodanliku vabaduse ja võrdsuse vastu ning jutlustada rahva­hulkadele, et neil ei ole sellest kodanlikust liiku­­misest midagi võita, küll aga võivad nad kõik kaotada. Saksa sotsialism unustas õigel ajal, et prantsuse kriitika, mille hingetu kaja ta oli, eeldab täna­päevakodanlikku ühiskonda koos vastavate materiaalsete elu­­­dusi, mille kättevõitmise Saksamaalgimuste ja vastava poliitilise konstitutsiooniga, s. o. just neid eeltinalles kõne all oli.

Saksamaa absoluutseile valitsustele koos nende pappidest, kool­­meistritest, pulgajunkrutest ja bürokraatidest kaaskonnaga oli ta parajaks hernehirmu­tiseks ähvardavalt pealetungiva ko­­luse vastu.dan

Ta moodustas magusa täienduse kibedatele piitsa­hoopidele ja püssikuulidele, millega need valitsused rahustasid saksa tööliste ülestõuse.

Kui «tõeline» sotsialism muutus seega relvaks valitsuste käes saksa kodanluse vastu, siis väljendas ta ka otseselt reaktsi­­­­tab XVI sajandusoonilisi huvisid, saksa väikodanluse huvisid. Saksamaal moodist pärinev ja sellest ajast peale mitme­suguselkujul üha uuesti esilekerkiv väikekodanlus olemas­oleva olukorra tegeliku ühiskondliku aluse.

Väikekodanluse säilimine tähendab Saksamaal olemasoleva olukorra säilimist. Kodanluse tööstus­likust ja poliitilisest võimust kardab ta endale kindlat hukatust, ühelt poolt kapitali kontsen­treerumise,teiselt poolt revolutsioonilise proletariaadi arenemise tõttu. Väikekodanlusele näis, et «tõeline» sotsialism tabab kaks kärbest ühe hoobiga. See levis nagu taud.

Spekulatiivsest ämblikuvõrgust kootud, kaunis­hingeliste kõne­­õitega tikitud, lääge liigutuse pisaratega niisutatud rüü, see müs­tiline rüü, millegasaksa sotsialistid katsid oma paari kon­dist «igavesttõde», suurendas ainult nende kauba minekut selle publiku hulgas.

Saksa sotsialism omakorda taipas üha rohkem, et ta on kut­­sutud olema selle väikekodanluse kõrgelennuline esindaja.

Ta kuulutas saksa rahvuse õigeks rahvuseks ja saksa väike­kodanlase õigeks inimeseks. Ta andis igaleväikekodanlase nurja­­tusele varjatud, kõrgema, sotsialistliku mõtte, mistõttu see oman­­das otse vastupidise tähenduse. Lõpuni järjekindlana astus ta ava­likult välja kommunismi «toorelt purustava» suuna vastu ja kuulutas, et oma õilsas erapooletuses seisab tema ise igasugu­sest klassivõitlusest kõrgemal. Väljaarvatud väga vähesed eran­did, kuulub kõik, misSaksamaal näilikult sotsialistlike ja kom­munistliketeostena käibel on, selle sopase, demoraliseeriva kir­janduse valdkonda.1

 

2. Konservatiivne ehk kodanlik sotsialism

 

Osa kodanlust soovib sotsiaalseid pahesid kõr­valdada, et kodan­­lustada.liku ühiskonna olemasolu kind

Siia kuuluvad majandusteadlased, filantroobid, humanistid, töö­­rahvaklasside olukorra parandajad, heategevuse organiseerijad, loomakaitseseltside liikmed, karskusseltside asutajad, kõige mit­mekesisematlaadi nurgareformistid. See kodanlik sotsialism on kujundatud isegi terveteks süsteemideks.

Näiteks toome Proudhoni «Viletsuse filosoofia».

Sotsialistlikud kodanlased tahavad säilitada täna­päeva ühiskon­na elutingimused, kuid ilma võitluseja ohtudeta, mis neist para­tamatult tulenevad. Nadtahavad säilitada olemasoleva ühis­konna, kuid ilmaseda revolutsioneerivate ja laostavate elementi­deta.Nad tahavad kodanlust ilma proletariaadita. Kodan­lus ku­jutab endale maailma, kus ta võimul on, loomu­likult parima maa­­ilmana. Kodanlik sotsialism arendab selle lohutava kujutluse enam-vähem tervik­likuks süsteemiks. Kutsudes proletariaati oma süsteemi ellu rakendama ja uude Jeruusalemma minema, nõuab kodanlik sotsialism tegelikult üksnes seda, et proletariaat jääks praegusesse ühiskonda, kuid heidaks kõrvale oma kujutlused sellest kui vihkamisväärsest ühiskonnast.

Selle sotsialismi teine, vähem süstemaatiline, kuid praktilisem vorm püüdis sisendada töölisklassile vastumeelsust igasuguse revolutsioonilise liikumise suhtes, tõendades, et talle ei tule kasuks üks või teine poliitiline muudatus, vaid ainult materi­aalseteelutingimuste, majandussuhete muutumine. Mate­riaalsete elutingimuste muutumise all ei mõista see sotsialism aga sugugi kodanlike tootmissuhete kao­tamist, mis on võimalik ainult revolutsioonilisel teel, vaid administratiivseid täiustusi, mida tehakse nende tootmissuhete pinnal ning mis järelikult ei muuda midagi kapitali ja palgatöö suhetes, vaid paremal juhul vähendavad kodanluse valitsemiskulusid ja lihtsustavad tema riigimajapidamist.

Oma õige väljenduse saab kodanlik sotsialism alles siis, kui ta muutub lihtsalt oraatorlikuks kõne­käänuks.

Vabakaubandus! töölisklassi huvides; kaitsetollid! töölisklassi huvides; üksikvanglad! töölisklassi huvi­des – see on kodanliku sotsialismi viimane ja ainus tõsiselt mõeldud sõna.

Kodanluse sotsialism seisab nimelt väites, et kodanlus on kodanlus – töölisklassi huvides.

 

3. Kriitilis-utopistlik sotsialism ja kommunism

 

Me ei kõnele siin kirjandusest, mis kõigis suurtes uusaja revolutsioonides on väljendanud proletariaadi nõudmisi (Babeufi teosed jne.).

Proletariaadi esimesed katsed üldise ärevuse ajal, feodaalühiskonna kukutamise perioodil oma klassi­huvisid otseselt maksma panna äpardusid parata­matult nii pro­letariaadi enda arenematuse kui katema vabanemise materiaalsete tingimuste puudu­mise tõttu, sest need tingimused on alles kodanliku ajastu produkt. Revolutsiooniline kirjandus, mis neid proletariaadi esimesi liikumisi saatis, on sisu­liselt paratamatult reaktsiooniline. Ta propageerib üldist asketismi ja toorest võrdsustamist.

Tõelised sotsialistlikud ja kommunistlikud süs­teemid, Saint-Simoni, Fourier', Oweni jne. süsteemid tekivad proletariaadi ja kodanluse vahelise võitluse algperioodil, kui see võitlus pole veel välja arenenud, mida on eespool kirjeldatud. (Vt. «Kodanlus ja  proletariaat».)

Nende süsteemide leiutajad näevad küll nii klas­side vastandlikkust kui ka laostavate elementide mõju valitsevas ühis­konnas endas. Aga nad ei näeproletariaadi poolel iseseis­vat ajaloolist tegevust,mingit talle omast poliitilist liikumist.

Et klassiantagonismi arenemine peab sammu töös­tuse arene­­misega, ei suuda ka nemad leida proletariaadi vaba­­teriaalseid tingimusi ja otsivadnemise masotsiaalteadust, sotsiaalseid seadusi, mis looksid need tingimused.

Ühiskondliku tegevuse asemele peab astuma nende isik­­lik leiutustegevus, vabanemise ajalooliste tingimuste ase­­mele fantastilised tingimused, proletariaadi järkjärgulise klassiks organiseerumise asemele ühiskonna organiseeri­­mine nende eneste poolt väljamõeldud retsepti järgi. Tu­­lugulevane maailma ajaseisab nende arvates nende ühis­konnaplaanidepropa­gandas ja praktilises elluviimises.

Nad on küll teadlikud, et nad esindavad oma plaa­nides pea­­miselt töölisklassi kui kõige rohkem kannatava klassi huvisid. Proletariaat on nende jaoks ole­mas ainult kõige rohkem kan­natava klassina.

Nii klassivõitluse arenematu vorm kui ka nende endi elujärg on põhjuseks, miks nad usuvad endid sellest klas­­­­­dada kõigi ühiskonnaliikmete, kamist palju kõrgemal seisvat. Nad tahavad parannisgosiantakõige paremais tingimus­­­het tegemata kogupärast pöörduvad nad alati ilma vates olevate elujärge. Seeühiskonna poole, isegi peamiselt valit­seva klassipoole. Nende arvates tarvitseb ju ainult mõista nende süsteemi, et tunnistada see kõigist võimalikest ühis­kondadest kõige parema ühiskonna kõige paremaks plaaniks.

Nad hülgavad seepärast igasuguse poliitilise, eriti igasu­guse revolutsioonilise tegevuse, nad tahavadsaavutada oma eesmärki rahulikul teel ja püüavad väikeste, loomulikult äparduvate eksperimentidega, eeskuju jõul rajada teed uuele ühiskondlikule evan­geeliumile.

See tulevikuühiskonna fantastiline kujutamine tekib sel ajal, kui proletariaat on alles äärmiselt arenematu ja ku­­­­likult ka ise veel oma olujärejutlebkorda fantastiliselt, see tekib pro­­tariaadi esimesestleaimusrikkast tungist ühiskon­­­berna üldise ümkorral­duse poole.

Ent need sotsialistlikud ja kommunistlikud teosed sisaldavad ka kriitilisi elemente. Need ründavad kõiki olemasoleva ühiskonna põhialuseid. Seepärast on nad andnud väga väärtuslikku ainet tööliste valgusta­miseks. Nende positiivsed teesid tulevikuühis­konnakohta, näiteks linna ja maa vastandlikkuse*, pere­­konna, erakasusaamise ja palgatöö kaotamine, ühiskondliku harmoonia kuulutamine, riigi muutmine lihtsaks tootmise juhtimiseks – kõik need teesid väljendavad ainult selle klassiantagonismi kaotamise vajadust, mis alles hakkas arenema ja mida nad tundsid ainult selle esialgses vormitus ebamäära­suses. Seepärast on ka need teesid alles puhtutopist­liku iseloomuga.

Kriitilis-utopistliku sotsialismi ja kommunismi tähtsus on aja­­­mööda kuidas klassivõitlus areneb ja võtab üha selloo arenguga pöördvõrdeline. Sedagemad vormid, kaotab see fantastiline taotlus sellest kõrgemal seista, kaotab see fantastiline vastuseis klassivõitlusele igasuguse praktilise väärtuse, iga­suguse teoreeti­lise õigustuse. Sellepärast, kui nendesüsteemide rajajad olidki mitmes suhtes revolutsioo­nilised, siis nende õpilased moodusta­­vad alati reaktsioonilisi sekte. Nad peavad kõvasti kinni oma õpe­tajate vanadest vaadetest, arvestamata proletariaadi ajaloo­­­­vad ikka veel omatandlikkusi lepitada. Nad unistavõitlust uuesti nüristada ja vaslist edasiarenemist. Nad katsuvad seepärast järjekindlalt klassiühiskondlike utoopiate katselisest teostami­­sest, üksikute falansteeride rajamisest, kodumaiste kolooniate [ « Iiome-colonies » ] asutamisest, väikese Ikaaria1uue Jeruusalemma taskuväljaande – organiseerimisest, ja kõigi nende õhulosside ehitamiseks peavad nad pöörduma kodanlike südamete ja rahakottide filantroopia poole. Järk-järgult langevad nad ülal­kirjeldatud reaktsiooniliste või konservatiivsete sotsialistide kategooriasse ja erinevad neist ainult oma süstemaatilisema pedantsusega ning fanaatilise usuga oma sotsiaalteaduse imettegevasse mõjusse.

Nad astuvad seepärast ägedalt välja tööliste iga­suguse poliitilise liikumise vastu, mis nende arvates võib olla tingitud ainult sõgedast mitteuskumisest uuesse evangeeliumisse.

Ouenistid Inglismaal võitlevad tšartistide ja furje­ristid Prantsusmaal reformistide* vastu.

 

 

 

 

 

 

IV KOMMUNISTIDE SUHTUMINE MITME­SUGUSTESSE OPOSITSIOONIPARTEIDESSE

Pärast II osas öeldut on selge kommunistide suh­tumine juba tekkinud töölisparteidesse, järelikult nende suhtumine tšar­­tistidesse Inglismaal ja agraarreformi pooldajatesse Põhja-Ameerikas.

Kommunistid võitlevad töölisklassi lähemate ees­märkide ja huvide eest, aga nad esindavad oleviku liikumises ühtlasi liiku­mise tulevikku. Prantsusmaal liituvadkommunistid sotsialistlik-demokraatliku parteiga 1 võitluseks konservatiivse ja radikaalse kodanluse vastu, loobumata seejuures õigusest krii­tiliselt suhtu­darevolutsioonilisest traditsioonist pärinevaisse fraasidesse ja illu­sioonidesse.

Šveitsis toetavad nad radikaale, unustamata, et see partei koos­neb vastuolulistest elementidest, osaltdemokraatlikest sotsialisti­destprantsuse mõttes, osalt radikaalseist kodanlastest.

Poolakate hulgas toetavad kommunistid parteid, kes seab ag­raarrevolutsiooni rahvusliku vabanemisetingimuseks, sama par­teid, kes 1846. aastal Krakoviülestõusu ellu kutsus.

Saksamaal võitleb kommunistlik kodanlusega, kuivõrd see esi­nebabsoluutse monarhia, feodaalse maaomanduse reaktsioonilise väikekodanluse vastu.

Ta ei jäta aga hetkegi kasutamata, et kujundada töölistes ko­­danluse ja proletariaadi vaenuliku vastandlikkuse või­­get teadmist, et saksamalikult seltöölised võiksid kasutada otse­kohe relvana kodanluseenda vastu neid ühiskondlikke ja poliitilisi tingimusi, mis kodanluse võimulolek peab kaasa tooma, et Saksamaal algaks kohe pärast reaktsiooniliste klas­side kukutamist võitlus kodan­luse enda vastu.

Saksamaale pööravad kommunistid oma peatähele­panu sellepä­rast, et ta seisab kodanliku revolutsioonikünnisel ja et ta teos­tab selle pöörde üldse Euroopatsivilisatsiooni arenenumais tin­gimustes ning paljuarenenuma proletariaadiga kui Inglismaa XVII ja Prantsusmaa XVIII sajandil, mistõttu saksa kodanlik re­volutsioon võib olla ainult proletaarse revolutsiooni:otsene eel­mäng.

Ühesõnaga, kommunistid toetavad kõikjal iga revolutsioonilist liikumist kehtiva ühiskondliku ja poliitilise korra vastu.

Kõigis neis liikumistes tõstavad nad esikohale omandiküsimuse kui liikumise põhiküsimuse, olene­mata sellest, kas see küsimus on võtnud enam või vähem arenenud vormi.

Kommunistid taotlevad lõpuks igal pool kõigi maade demo­­kraatlike parteide ühinemist ja kokkulepet.

Kommunistid peavad põlastusväärseks varjata oma vaateid ja kavatsusi. Nad kuulutavad avalikult, et nende eesmärgid on saavutatavad ainult kogu senise, ühiskonnakorra vägivaldse ku­kutamisega. Väriseguvõimulolevad klassid kommunistliku revo­lutsiooniees. Proletaarlastel pole selles midagi kaotada peale oma ahelate. Võita on neil aga kogu maailm.

 

KÕIGI MAADE PROLETAARLASED, ÜHINEGE!

 

 

__________

1 Mõeldud ei ole 1660.-1689. aasta Inglise restauratsiooniaega, vaid 1814.-1830, aas­ta Prantsuse restauratsiooniaega. (Engelsi märkus 1888, a. ingliskeelses vätjaandes.)

 

*  Legitimistid - Bourbonide dünastia taastamist pooldavate aadlikest suurmaa­omanike partei.«Noor Inglismaa» - 1842. aasta paiku kujunenud rühm ing­lise aristokraate, poliitikategelasi ja lite­raate, kes liitusid konservatiivide par­teiga. «Noore Inglismaa » silmapaistva­mad tegelased olid Disraeli, Thomas Carlyle jt. Toim.

 

*1888, aasta ingliskeelses väljaandes on pärast sõna «kuldõunu » vahele paiguta­tud sõnad «mis langevad tööstuse puult ». T oim.

 

1 See käib peamiselt Saksamaa kohta, kus maa-aadel ja junkrud majandavad suuremat osa oma mõisatest omaenda kulul valitsejate kaudu ja kes peale selle on peedisuhkru ja kartuliviina suurtootjad. Rikkamad inglise aristo­kraadid ei ole veel niikaugele jõudnud; kuid nemadki teavad, kuidas rendi lan­gemist saab tasa teha oma nime loovu­tamisega enam või vähem kahtlaste akt­siaseltside asutajaile. (Engelsi märkus 1888. a. ingliskeelses väljaandes.)

 

*1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «oma edaspidises arengus on see suund jõudnud kartlikku kassiahastusse» asemel trükitud: «Lõpuks, kui kange­kaelsed ajaloolised tõsiasjad olid igasu­guse enesepettuse joovastuse minema peletanud, mandus see sotsialismi vorm haletsusväärseks kassiahastuseks ». Toim.

 

1 1848. aasta revolutsioonitorm pühkis kogu selle näruse suuna minema ja võt­tis selle kandjailt tahtmise jätkata sot - sialismiga sahke^damist. Selle suuna peaesindaja ja klassikaline tüüp on härra Karl Grün. (Engelsi märkus 1890. a. saksakeelses väljaandes.)

 

* 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on see koht formuleeritud järgmiselt: «Prak­­tilised abinõud, mis nad soovitavad, näiteks linna ja maa erinevuse kaotamine». Toim.

 

1 Falansteerideks nimetati Charles Fou­rier' plaanitsetud sotsialistlikke koloo­niaid; Ikaariaks nimetas Cabet oma utoopiat ja hiljem oma kommunistlikku kolooniat Ameerikas. (Engelsi märkus 1388, a. ingliskeelses väljaandes.) Home-colonies (kodumaisteks koloonia­teks) nimetas Owen oma kommunist­likkemusterühiskondi. Falansteeriks nimetati Fourier' plaanitsetud ühiskond­likke losse. Ikaariaks nimetati utoopilist fantaasiamaad, mille kommunistlikke asutusi Cabet kirjeldas. (Engelsi märkus 1890, a. saksakeelses väljaandes.)

 

* Jutt on aastail 1843-1850 Pariisis ilmu­nud ajalehe «La Reforme» pooldajaist. Toim.

1 Seda parteid esindas tol ajal parlamen­dis Ledru-Rollin, kirjanduses Louis Blane ja igapäevases ajakirjanduses ajaleht «La Reforme». Nimetusega sotsialistlik-demokraatlik, mis oli nende endi pandud, tähistasid nad seda osa demokraatlikust ehk vabariiklikust par­teist, mis kandis enam-vähem sotsialist­likku värvingut. (Engelsi märkus 1888. a. ingliskeelses väljaandes.)

Tolleaegsel Prantsusmaal ennast sotsia­listlik-demokraatlikuks nimetanud par­teid esindas poliitikas Ledru-Rollin ja kirjanduses Louis Blane; seega oli ta tänapäeva saksa sotsiaaldemokraatiast niisama kaugel kui taevas maast. (Engelsi märkus 1890, a. saksakeelses välja andes.

 

 

KÕIGI MAADE PROLETAARLASED, ÜHINEGE!

 

 

 

 

 

AFRIKAANS

Marx ja Engels

Eesti